Nii see on (kui teile nii näib)

Tänan, ei soovi

2012-01-19T14:00:00.018+02:00

Põhjamaa patrioodid võivad mind nüüd tujurikkujaks nimetada kui tahavad, aga ma tõepoolest lootsin, et talv on kuni lõpuni selline mõnus ja soe ja lumeta :). Loll lootus muidugi. Aga ma tõesti vihkan seda külma, märga ja valget ollust, mis krae vahelt sisse tuiskab ja kogu olemise ebamugavaks teeb. Ma olen sündinud totaalselt valesse kliimavöötmesse, sest kuskil novembrist kuni aprillini ma ainult ootan ja unistan, millal jälle ometi soojaks läheb. Ja nii igal aastal. Kuskilt kaugelt lapsepõlvest meenuvad ka ähmased positiivsed mälestused seoses talvega, aga see oli väga ammu.

Lihtne põhjus - kui on talv, siis ma külmetan kogu aeg, ka toas. Ja ega eriti ei ole vahet, mis mul seljas on. Kuigi nojah, eks väike vahe ikka on ja sel sügisel ma lubasin endale, et muretsen lõpuks korraliku talvevarustuse, sest arvata võib, et järgmised aastad lähevad kelgutamise-lumememmede tähe all. Aga kõik mu säästud on paigutatud kenasti uue korteri alla, nii et ei mingit talvevarustust. Otsisin oma narmendava üle-eelmise (ei mäleta tegelt, mitmenda) aasta jope välja, kuigi sellega väga avalikku kohta enam ei tihka minna. Aga no palju ma siis seal avalikes kohtades käin. Välimus välimuseks, aga sooja see jope ka just oluliselt ei anna. Ja nii ma siis vaikselt lootsin vähemasti, et lumi jääb taevasse ja temperatuur püsib nullist ülevalpool.

Ei läinud õnneks :(

Eks mu võimetust asjades positiivsust näha muidugi toidab see, et ma olen nii kuratlikult väsinud, et üleüldse on raske midagi näha. Tegelikult ei saa vist keegi aru, kui omadega läbi ma juba päriselt olen. Püsti veel seisan ja oma toimetusi teen... aga aju töötab kuskil zombie-levelil, mälu veab alt ja töö... Tööst ma ei taha tegelikult üldse rääkida, sest tähtajad kuhjuvad, kliendid ootavad aruandeid, aga minul on igas päevas napilt tunnike ja kui hästi läheb, siis teine tunnike veel... Ma olen hädas ja ma tegelikult ei näe, kuidas seda lahendada. Variant, et õhtul hoiab Veiko last ja mina töötan, ei ole eriti abiks, sest esiteks on õhtuti vaja ka muid asju teha ja teiseks on õhtul mu väsimuse aste veel kraadi võrra kangem. Ja mu töö paraku nõuab mõtlemist ja süvenemist.

Lisaks on mul tekkinud unehäired. Kui ma varem suutsin igal suvalisel hetkel magama jääda, et kasvõi natukene välja puhata, siis nüüd ma vahin õhtuti voodis lage. Ja päeval enam ei saagi magada. Päevase lühikese magamise tagajärjel saan endale hoopis suurema peavalu.

Kõik jookseb kokku. Pakkima peaks, aga seda ka ei jaksa. Kuna pooled asjad on juba kastides, siis on ülejäänud perekond vist otsustanud, et selles korteris enam koristama ei pea. Aga tagajärjeks on metsikud tolmurullid ja et see, kes veel kõndida ei oska, ei peaks ninapidi kogu aeg tolmu sees olema, siis ma püüan siin vahepeal veel põrandaid pesta. Kuigi ega see eriti ei õnnestu, sest ma ei tea, mis lahti on, aga vinguvast lapsest on saanud selline, kes iga tühja asja peale kohe kõva häälega nutma hakkab. Nii et pool päeva läheb tema rahustamisele. Lisaks see allergia, millele ma kuidagi jälile ei saa ja mis teda rahutuks ja virilaks teeb.

Ühesõnaga, mis siin ikka pikalt seletada. Lühis. Totaalne. Ja valgust ei paista kuskilt.

Kümme korda kuulsam ;)

2012-01-10T16:36:00.003+02:00

Head vana-aasta lõppu!

2011-12-31T17:26:00.007+02:00

Ja nüüd halbadest ka

2011-12-21T12:12:00.024+02:00

Teate ju küll, et igas trepikojas on kohustuslik vanamutt, kes käib ja luurab. No võib-olla enam kõikides trepikodades ei ole, aga vanasti oli küll alati suurtes majades. Ikka üks mutt pistis nina ukse vahelt välja kui mingit liikumist kuulis. Enamasti oli ta vana ja väga kibestunud, nii et igaüks sai sõimata. Milleski ju ikka süüdi olid, kasvõi selles, et temaga sama õhku julgesid hingata.

Meie majas on ka selline "mutt" täitsa olemas. Ainult et ta on meessoost ja vanust on tal umbes 30-ringis. Kujutage ette - tal on uus hobi. Nimelt trepikoja korki välja lülitada, et me siis teiselt korruselt kottpimedas alla peaksime komberdama. Koos turvahälli ja suurte kottidega on see üsna kaelamurdev ülesanne. Ja siis ta passib peale, ega keegi korki sisse tagasi ei lülita. Kui ma siis eile alla jõudes läksin korki sisse tagasi lülitama, siis kargas "mutt" uksest välja ja kukkus lõugama, et ma tema elektrikilpi ei näpiks :D. Küsimuse peale, et aga miks ta ometi siis korgi välja võtab, sain teada, et ma olen nii suur süüdlane, et mind lihtsalt tuleb sellise pimedusega karistada. Nimelt olevat tema proua pidanud minu pärast paar päeva tagasi ukse võtit taskust otsima. Jaa, ma nägin küll, et ta oli koeraga väljas kui ma koju tulin, aga ma olen aru saanud, et selle pere jaoks on välisukse lukustamine A ja O, sest seda tehakse vahetpidamata, seega keerasin ka mina välisukse lukku.

Minu lapsed on lugematu arv kordi jäänud koeraga (ja ilma võtmeteta) õue külmetama, kuigi naabrimees (alias "mutt") on neid maja ees näinud ja nende terelegi vastanud, aga ometi välisukse nende eest kinni keeranud. Mina olen "muti" järel paarimeetrise vahega uksele lähenenud, suured poekotid käes, aga ukseni jõudes selgus, et see on lukus... Aga no mis me nüüd siis võrdleme meie peret ja naabrimehe Tähtsat Prouat, eksole. Niisiis ma olen koledasti süüdi selle ühe korra pärast.

Õnneks selgus sama sõimamise käigus ka see, kust minu suur süü nende silmis üldse alguse sai. Nimelt ma mainisin aasta tagasi maja listis, et aias pole enam kohta kuhu astuda, sest iga meetri peal on koera junnid. "Miiniväli" tekkis meie aeda pärast uute naabrite kolimist, kuna nende koer jalutab lahtiselt aias ringi. "Miinid" korjati pärast seda küll kokku, aga nüüd tuli välja, et selle eest minust vaenlane saigi :D. Kuigi ma ei olnud ainus inimene, kes seda probleemi mainis.

Nuta või naera...
Mina olen kahjuks seda tüüpi, et kui keegi mulle lambist peale kargab, siis ma hakkan nutma. Õnneks küll suutsin enne seda koju ära minna. Ja nüüd mõtlengi, mida siis teha sellistega? Kas peaksin neile kirjutama ja kõige eest vabandust paluma, sh et ma olen maininud koerajunne, et ma olen küsinud, miks nad hilja õhtul muru niidavad, et ma olen valel ajal ukse lukku keeranud või keeramata jätnud, et ma olen tule põlema pannud või ära kustutanud siis kui pole selleks sobiv hetk? Vabandaks veel igaks juhuks nende asjade eest ka, millest mul õrna aimugi pole, sest ma olen üsna kindel, et nende teada on mu süütegude nimekiri veel palju pikem. Ei tea, kas nad siis jätaksid mu hinge rahule ja ei peaks kartma nende uksest möödudes, et "mutt" jälle peale passib, välja kargab ja karjuma pistab?

Kannatamatult ootan, millal me ära kolime. Kahjuks läheb veel natuke aega, aga mitte väga kaua. "Mutt" ja Tähtis Proua kolivad siis meie korterisse. Ilmselt saab neil lõbus olema, ma veel mõtlen, mida neile kingituseks jätta ;)

Aga päriselt on ikkagi nii, et ma ei saa aru, millega ma neile kogu aeg ette jään. Mina sain kord sõimata, et meil maja ees vahepeal 3 autot seisis, sest seal oli kogu aeg vaba koht. Pärast seda on meie kolmas auto alati seisnud teises kohas. Nüüd on neil endil alatihti seal samas 3 autot, nii et on raske mööda pääseda. Et kõik on võrdsed, aga mõned on lihtsalt natuke võrdsemad? Ma ei mõista, aga ega eriti ei tahagi. Tahan lihtsalt ära siit lasteaia-stiilis kiusamisest ja et ma ei peaks mingite haigete inimeste pärast nutma.

-----
Lugesin oma jutu läbi... no ei ole normaalne. Täpselt nagu mingi loll anekdoot. Aga sain selle vähemalt endast välja kirjutada, hakkas natuke kergem. Ilmselt ei ole hea mõte minna oma vabandustega, sest teada ju on, et kui sitta torkida, siis see läheb ainult hullemini haisema. Aga ma ei taha muud kui et nad mind rahule jätaksid ja oma energia kuskile mujale suunaksid kui minu vihkamisele.

Kõigepealt headest asjadest

2011-12-21T12:00:00.006+02:00

Jube kiire on, täiesti hullumaja kohe. Nii et blogi on nüüd küll viimane koht, mis meelde tuleb...

Ühe asja tahaks siiski ära märkida. Tähistasime. 18. detsember ja 2 aastat :). Kahe aasta sisse on mahtunud väga palju, nii häid kui halbu asju, aga kokkuvõttes on see olnud väga õnnelik aeg. Ja järjest paremaks läheb. On asju, mida tasub oodata.

Minu elus oli päris pikk periood, kus ma arvasin, et mina ei ole enam kunagi õnnelik. Ehk lepin eluga sellisena nagu ta on, aga õnnelik?

Ja nüüd on südames nii soe, olevik paneb naeratama ja tulevik paistab helge. Ikkagi on armastus elus kõige tähtsam asi, sellest saavad kõik muud head asjad alguse. Ja kuigi ma olen magamata, ületöötanud ja juba kolmandat päeva üksi (oh, kui harjumatu :P), siis ma käin ja säran ja olen õnnelik. Aitäh :)

Meie pere röökur

2011-12-07T12:05:00.021+02:00

Rasmus on viimasel ajal omandanud röökuri-maine. Mul pole sellist last enne olnud :). Kui talle ikka midagi ei meeldi, siis ta lihtsalt kisab. Paneb veel silmad ka kinni, läheb näost punaseks ja karjub. Ja siis ei aita mitte miski, ei sülle võtmine, laulmine, mänguasjade piiksutamine, piim - mitte miski. Peale ühe asja. Tuleb tal kätest kinni võtta ja siis tema kõnnib. Ja kõndida võib see 8-kuune titt lakkamatult. Arst ütleb, et vara, ärge pange jalgade peale. No aga kui ta ainult seda tahabki? Kõnnime siis nii kaua kuni minu selg vastu peab, ega ta väga pikalt ei pea, hakkab valutama. Jalad on Rasmusel sirged ja tugevad, kuskile viltu ei vaju... aga tasakaalu pole kopka eestki. Lahendus oleks ilmselt käimistool, sest teine variant on minu selja lõplik ülesütlemine. Ma ei saa ju lasta tal ka röökida kogu aeg, niigi mõtlen vahepeal, et millal naabrid mulle lastekaitse kohale kutsuvad :D. Ja nii me siis ikka kõnnime, või tegelikult rohkem jookseme, sest vunki on tal sees kõvasti, mööda tube ringi. Ja siis on veel hea enda ees mõnda mänguasja jalaga lükata - tulevane Beckham.

Muidugi, tal on praegu nohu ja tulemas on ka kuues hammas, nii et eks need teda närvi ajavad. Täna, ma vaatan, mängib juba parema meelega ka üksinda põrandal, nii et loodetavasti on suuremad kisamise päevad möödas. Aga hirmuga mõtlen, kas temast tuleb see laps, kes ennast poes põrandale pikali viskab :P. Eelmised lapsed said nii üles kasvatatud, et sellist probleemi meil ei esinenud. Rasmus tundub olevat natuke teisest puust.

Tegelikult ma leidsin teise asja veel, mis aitab - käte pesemine. Seda võiks ta ka lõputult teha. Aga kooslus nohu ja veega mängiv laps ei ole vist väga mõistlik, pealegi ei ole teda seal kraanikausi kohal hoida ka mitte väga lihtne.

Üks hobi on tal veel - kasside taga ajamine. Ta roomab nagu liblikujuja, kõht mööda maad ja lükkab kahe käega hoogu. Libeda põranda peal liigub niimoodi päris kiiresti. Ja kui võtab suuna kassidele, siis need põgenevad. Sest kuigi me harjutame iga päev, kuidas ilusasti pai teha, siis kui talle vabad käed anda, siis kipub ikkagi sakutama. Arabella lubab ennast vahepeal natuke sabast kiskuda, kassid mitte.

Öösel magamine on endiselt selline asi, millest ma ainult unistan. Vahepeal saab natuke rohkem, siis jälle mitte. Kahjuks on sellel oma kõrvalmõjud. Kuna ma olen non-stop väsinud, siis on mul tihti paha tuju ja teised inimesed ajavad mind närvi. Lihtsalt, et ma ei mäletagi enam, mis tunne see on, kui oled välja puhanud. Ma tean, et saab olla ka niimoodi, et ärkad hommikul ja oled reibas ja tahad asju teha... aga mul ei ole see enam väga kaua niimoodi olnud, vähemalt 8 kuud küll mitte.

Aga kõik see muidugi ei vähenda meie rõõmu selle päkapiku üle, kes iga päevaga järjest uusi asju avastab ja nii kiiresti muutub, et ei jõua reageeridagi. Tegelikult ta nii väga päkapikk enam ei olegi. Söögiisu on tal hea, vitsutab aga kõik kenasti sisse, mis ma talle kokku keedan ja läheb aina paksemaks ;). Päris Rubensi maali beebide mõõtu veel välja ei anna, aga suund on sinnapoole :D

Imetegija

2011-12-05T12:10:00.012+02:00

Endla
IMETEGIJA

autor William Gibson
tõlkija Valdek Kruuspere
lavastaja Kalju Komissarov (külalisena)
kunstnik Silver Vahtre
kostüümikunstnik Krista Tool (külalisena)
valguskunstnik Margus Vaigur
muusikaline kujundaja Peeter Konovalov (külalisena)
osades Liis Laigna, Triin Lepik, Piret Laurimaa, Jaan Rekkor, Sten Karpov, Karin Tammaru, Kaili Viidas, Ahti Puudersell, Tambet Seling

Lavastuse peategelane Helen Keller sündis terve lapsena Ameerika Ühendriikides 1880. aastal, ent kaotas üheksateistkümne kuuselt raske haiguse tagajärjel nii kuulmise kui nägemise. Ometi suutis ta sellest troostitust ja lootusetust olukorrast välja tulla, hakata uuesti maailma tajuma ja tunnetama. Helen õppis kirjutama ja lugema punktkirjas, kasutama sõrmendeid ning mõningal määral isegi rääkima. Ta kirjutas mitu raamatut ning käis üle maailma loenguid pidamas, sai omasuguste olukorra eestkõnelejaks. Imetegijaks, kelle kaudu see kõik võimalikuks sai, oli noor õpetaja Annie Sullivan.

See lavastus räägibki loo Heleni lapsepõlvest, olulisest perioodist, mil ta hakkab õpetaja Annie kaasabil uuesti ümbritsevat mõistma ja mõtestama.

Kunagi lapsepõlves nägin Heleni elust filmi. Mõtlesin, kuidas seda küll on õnnestunud teatrilavale tuua... Aga näe, õnnestus ja veel eriti hästi :). Erilise vägiteoga on muidugi hakkama saanud Liis Laigna, kes täiskasvanud inimesena mängib täiesti tõetruult välja puudega 7-aastase tüdruku. Imeline lugu. Lavakujundus väärib veel eraldi plusspunkte, mu tütar, kes minuga koos teatris käis, ütles pärast, et tema uuriski pool aega hoopis lavakujundust. Mis ei tähendanud seda, et lavastus oleks kuidagi igav olnud, aga vaatamist oli igal pool hästi palju. Saal oli puupüsti täis, väga palju käivad seda tükki vaatamas need, kes muidu väga teatrisse ei satu: vaegnägijad ja -kuuljad. See on ju nende lugu. Etendus oli tõlgitud viipekeelde ja üleval jooksid subtiitrid, vajadusel sai kasutada ka kõrvaklappe. Kuuldavasti on sellele etendusele väga raske pileteid saada. Aga asi on seda väärt, et see ära vaadata. Viis pluss :)

Tabamata ime

2011-12-05T12:10:00.010+02:00

Mul oli plaanis pikalt ja laialt kirjutada oma uuest kogemusest Vanemuise "Tabamata imega", aga nüüd on juba aega mööda läinud ja no ei jõua kuidagi. Ütlen ainult ära, et pärast kontrolletendust, mida eelmisel hooajal nägin, on lavastus märgatavalt arenenud. Kuigi vaatasin teist korda, oli mul huvitav, palju huvitavam kui esimesel korral. Nüüd jõudsid ometi kõik mõtted ja nüansid mulle kohale :)

Aga endiselt oli veider vaadata seda kostüümivalikut. No ei ole olemas koledamate kostüümidega lavastust Eesti teatris.

Kõik

2011-12-05T12:10:00.008+02:00

Teater NORA
KÕIK
Tabivere tuulikus

Lavastaja ja kirjanik: Anni Luud
Muusika: Vladimir Karjalainen
Osades: Merlin Ponna, Janno Puusepp, Aire Pajur, Erlend Kollom

See ei olnud "nagu üks harrastusteater", see oli hoopis üks väga huvitav lugu suhetest. Natuke filmilik, kiiresti vahelduvate kaadritega, minevik ja olevik vaheldumisi. Hästi mängitud, hästi lavastatud. Ja kuigi lõpp ei tulnud päris ootamatult, siis see mõjus ja liigutas. Eriti töötas negatiivse ja positiivse samaaegne lavale toomine. Paljudel olid pisarad silmas, minul ka. Aitäh tegijatele!

Näitlejaid oli laval 4, pluss üks hääl. Teatreid oli samuti kokku viis: Nora, Vilde, Tabivere, Elva ja Rannu ;). Üks väga õnnestunud komplekt.

Kadunud käsi

2011-11-17T13:05:00.008+02:00

Vanemuine
KADUNUD KÄSI

Autor Martin McDonagh
Tõlge Laur Lomper

Lavastaja Tanel Jonas
Kunstnik Riina Degtjarenko (Eesti Draamateater)

Valguskunstnik Siim Allas

Osades: Riho Kütsar, Maarja Mitt, Ott Sepp, Markus Luik

Eesti teatri “lemmikiirlase” Martin McDonaghi näitemängud alustavad Maarjamaal oma teist ringi: Vanemuises 1999. aastal esietendunud “Mägede iluduskuninganna” jõudis äsja “Leenani kaunitari” nime all Rakvere teatri lavale. Kuid komeedina maailmadraama klassikute sekka lennanud McDonagh on piisavalt elujõuline autor (sündinud 1970), et kirjutada ka uusi tekste. Tema värskeim (2010) näidend originaalpealkirjaga “A Behanding in Spokane” (otsetõlkes: “Käe maharaiumine Spokane’is”) oli näitekirjaniku tekstidest esimene, mille esmalavastus toimus Broadwayl. Vastukajad kinnitavad, et tegu on parimas mõttes “vana hea” McDonaghiga. Ühelt poolt pinevad pöörded, värvikad karakterid, koomika ja õuduse võluv sulam, teisalt ka tublisti mõttetööd teoreetikutele: müüdid, fiktsioonid, alateadvuse kummalised kobrutused. Kuna lavalt räägitav lugu teeb oma arengus mitu ootamatut pööret, piirdugem siinkohal vaid lähtesituatsiooniga: karmi olekuga mees Carmichael on lapsepõlves õnnetu juhuse läbi kaotanud vasaku käe ning kulutanud kogu järgneva elu oma puuduva ihuliikme otsimisele. Nüüd, jõudnud viletsasse motellituppa, pakub üks kummaline noorpaar tehingut, väites, et just nende valduses ongi kauaotsitud käsi.

Peaproov 16. novembril kell 18 Sadamateatris.

Läksin suurte ootustega. Tegelikult ma pidin sel õhtul hoopis joogatundi minema, aga viimasel hetkel mõtlesin ringi. Tasuta teatrietendusi just igal nädalal ei pakuta ja kirjeldus Vanemuise kodulehel tundus põnev. Ilmselt osaliselt suurte ootuste tõttu sain teatava pettumuse osaliseks. Võib-olla olen mina rumal, aga võib-olla ongi mu ootused pidevalt liiga kõrgele kruvitud, kuna praegu ei ole mul õhtul teatrisse minek enam niisama lihtne ja vajab rohkem organiseerimist. Ja et kui juba see orgunn ette võtta, siis tahaks näha ka midagi erilist. Pärast seda etendust jäi kuidagi tühi tunne. Ma ei saanud hästi aru, mis oli selle materjali mõte. Aga ma möönan, et see võib tuleneda minu enda küündimatusest, nii et mõni targem võiks mulle lahkesti pointi ära seletada ja siis ma ehk hakkan asjale teise pilguga vaatama.

Praegu oli nii, et naerda sai, näitlejatööd olid korralikud ja igav ka ei olnud. Aga väga sügavat mõtet asjal ka ei näinud. "Milleks selline materjal?"-küsimus tekkis. Mu lemmikud olid Riho Kütsari osatäitmine ja Markus Luige grimm. Selline ehe neegrivälimus ka päris lähedalt vaadates, see oli lahe. Ja ei saa ka öelda, et ei pannud kaasa elama. Kui bensiinikanister koos küünlaga kohe minu nina alla tõsteti, siis tekkis täiesti tunne, et appi. Et kuule Kütsar, kuhu sa nüüd lähed, me siin oleme esimesed, kes õhku lendavad :D. Ja vahvaid hetki oli veel küllalt, naljakas dialoog ja värvikad karakterid. Kaadritagune ema, kes esines ainult telefonikõnedes, tundus veel eriti lahe kuju olevat :P, tema tegelaskuju mängiti Luige ja Kütsari kaudu väga mõnusalt välja.

Aga millegipärast ei kõnetanud see lugu mind. Võib-olla oli vale hetk, ma ei tea.

Viimane tango

2011-11-17T09:15:00.005+02:00

Kaunimate aastate vennaskond - "Viimane tango"
Athena keskuse kinosaal

Autor: Indrek Hirv
Kunstnik: Silver Vahtre
Lavastaja: Andres Dvinjaninov

Athena keskuse vanas kinosaalis etendub sel sügisel ajalooline kontsert-etendus "Viimane tango 1944 - Pallase lõpp". Indrek Hirve näidendi peategelast Ado Vabbet kehastab kultuuri- ja kunstilooliselt huvitavas lavastuses Hannes Kaljujärv ning vaatluse all on Eesti kunsti ühe perioodi ning kõrgema kunstikooli "Pallas" lõpp. Muusikaline osa lavastuses on kanda tolleaegsetel saksa tangodel, mida esitab Kaunimate Aastate Vennaskond koosseisus: Hannes Kaljujärv, Jüri Lumiste, Andres Dvinjaninov, Indrek Kalda ja Toomas Lunge. Lavastuses on osa ka kinosaali filmilinal - etenduste tarvis võetakse üles ajaloolise sisu ja hõnguga filmilõigud sündmustest Tartus ja "Pallases" aastatel 1942-1944.

Kontrolletendus 28. oktoobril kell 16 Athena keskuses.

Päris tore kontsert-etendus oli. Mina tundsin puudust kohvist ja saiakestest sinna kõrvale, sest meeleolu oli selline nagu istuks kohvikus.

Kohe näha, et vanad sõbrad

2011-11-11T12:28:00.004+02:00

Milli hoiab üldiselt Rasmusest eemale, sest Rasmuse pai on tema jaoks liiga agressiivne. Seekord ronis imelikul kombel ise talle kaissu, kuigi mitte kauaks :D. Aga kass, kes igale teisele inimesele sellise sakutamise eest kohe hambad ja küüned sisse lööks, hoiatas last ainult tasakesi, et see temaga vähe lugupidavamalt käituks :)

Jutud

2011-11-03T08:34:00.012+02:00

Rasmus on nüüd seitse kuud vana. Aeg-ajalt otsin välja märkmed oma teiste laste beebiea kohta ja võrdlen :). Rasmus oli sündides kõige pisem, tõeline nääpsuke. Seitsme kuuga on teinud sellise kasvuspurdi, et edestab suurt õde ja venda igati. Arst ütles vaikselt, et noh, nii umbes aastase lapse mõõtu mees on. :D Strateegilised mõõdud on 73cm ja 9800g. Nii et võite arvata, miks mul selg kogu aeg valutab...

Aga jutustamisest ka. Avastasin, et selles vanuses ütles Martin "aitäh" ja Elise ütles "emme". Rasmus ütleb "pukk". See on nüüd uuem lemmiksõna, mida öeldakse iga asja kohta. Hommikul ärkab: "pukk", kass kõnnib mööda: "pukk", vaatab mänguasja: "pukk". Käime temaga iga päev aknast õue vaatamas kuidas autod sõidavad. Iga kord kui mõni auto mööda sõidab, ütleb Rasmus: "pukk". Mina siis püüdsin õpetada: "see on auto". Korrutasin ja korrutasin ikka auto ja auto, kuni Rasmus vaatas mulle tõsiselt otsa ja ütles: "aaa-pukk".

Tema keerulisi ja pikki sõnu ja lauseid ma ei oska meelde jätta ja üles kirjutada, aga kuulata on neid põnev, sest kõlab nagu eesti keel, ainult et ühestki sõnast aru ei saa :)

Eile ütles ootamatult selge ja kõlava häälega "emme". Aga see oli ainult üks kord ja tuli tal vist kogemata välja.

Ootame huviga uusi sõnu, sest näha on, kuidas ta tegelikult püüab ja oma suud sätib, et meie moodi midagi öelda. Varsti hakkab ilmselt ohjeldamatult lobisema nagu õde ja vend ees. Ma kogu aeg imestan, kuidas minul nii jutukad lapsed on, ma ise ju ei ole jutukas... pigem ikka selline vaiksemat sorti, aga ju nad tahavad mind tasakaalustada. Veiko on veel väiksema jutuga kui mina, nii et selle tasakaalustamiseks peaks Rasmusest veel kõige suurem lobamokk tulema :P. Eks näis.

Meil on häid ja elu muutvaid uudiseid ka, aga neist kunagi edaspidi..

Ühe teema lõpetuseks

2011-10-31T12:57:00.013+02:00

Eile sai kinnitust tõsiasi, et sitta ei tasu torkima minna, läheb veel hullemini haisema...

Nimelt ajasin esimest (ja loodetavasti ka viimast) korda juttu oma naabrimutiga :S

Sa juudas. Ma ei ole eriti palju selliste inimestega kokku puutunud. Selline labasus ja ülbus, mis mulle sealt vastu tuli... :D Tibi tõmbas ennast juba enne õhku täis kui mind tulemas nägi. Aga mul on hea meel, et ma temaga rääkima läksin. Sest kui ma siiamaani ainult aimasin, et seal on tegemist puhtakujuliste nahaalidega, siis nüüd veendusin selles oma silmaga. Inimene vaatab mulle oma hobusenäoga otse silma ja teatab, et teda ei huvita... Aga palun. Mind nüüdsest ka enam ei huvita. Kohe üldse mitte. Aga ma arvan, et kes pärast naerab, naerab paremini. See teema on nüüd siis lõpetatud.

Kokkuvõttes võib neile vist lausa tänulik olla. Nad küll vabastasid mind minu pärandusest ja omandasid selle jah, juriidiliselt korrektselt, aga inimlikult võttes täiesti ebaeetiliselt. Rahaline kaotus minule on üsna muljetavaldav. AGA. Ma usun, et sellega seoses saab meie elu nüüd palju parema suuna. Kuidas, sellest ei saa ma siin enam rääkida. Aga ma mõtlen nii, et raha on ainult raha. Õnn seisneb hoopis mujal. Ja ma tunnen kaasa neile, kes elus juhinduvad ja tegutsevad ainult rahanumbrite järgi ja keda inimesed ei huvita.

Hambad

2011-10-29T09:05:00.006+03:00

Näitaks hambaid ka :)
Ma tean küll, et see peale minu kedagi ei huvita. Ja et sõbrad jäävad msnis üsna vaikseks kui ma midagi lapse hammastest või unetutest öödest pajatama hakkan :D. Aga see on minu elu peamine sisu hetkel nii et võtke või jätke. Jaa, neli hammast kenasti reas (väga valusasti saab nendega hammustada, muide), paar rahulikumat ööd, ja nüüd on jälle puhta põrgu lahti. Ju siis viies... Oeh. Ega nüüd enne pidama ei saa kui kakskümmend (või kui palju neid esialgu tulema peabki) suus on.

Et lapsega solidaarne olla, hakkas minul tarkusehammas kasvama. No mida?! Ma olen niigi tark juba, aitab... Kasvab teine juba vist kakskümmend aastat vahelduva eduga, ikka alles pool on väljas. Ja nüüd valutab nii põrgulikult, ju ikka sellepärast, et ma oma last paremini mõistaksin. Ei ole hea olla kui hammas kasvab. Aga erinevalt Rasmusest lähen mina ilmselt uuel nädalal ja lasen selle jubetise välja tõmmata. Sest olemine on juba selline, et pool kurku on tulivalus, neelata ei saa ja isegi keele liigutamine nõuab teatavat eneseületust.

Aga muidu on jätkuvalt tore. Rasmuse uued lemmiksõnad on "puuk" ja "eiko". Kõik arvavad, et ta on oma isa nime selgeks saanud :D. Mina usun, et see on juhus, aga igal juhul on armas, kui ta muudkui (V)eiko-(V)eiko hõikab. Päris pikki ja huvitavaid sõnu moodustab ta vahepeal, aga need lähevad mul kohe meelest ära. Meil on temaga huvitavad ja sisukad vestlused ja siis itsitame koos kui ta mõne naljaka sõna välja mõtleb :D.

Kohati on päris pingeline elu, sest üks suur muutus on ootel. Mis täpselt saab, ei ole veel kindel ja see ajab närvi. Ootamine on üks asi, mida ma ei oska. Ja kuigi minu ellu mahub praegu vaid beebi, pere, majapidamine ja natuke ka tööd, siis suudab teatrivärk mind isegi siit kodusügavustest üles leida ja ma lähen ühte muinasjuttu lugema. Saan jälle kümme korda kuulsamaks :P, varsti olen "avalik naine" ja kõik võivad mind vaatama tulla. Küll ma siis ütlen, kuhu ja kuidas.

Rasmus 7-kuune

2011-10-29T08:54:00.003+03:00

Need pildid on tehtud ja saadetud telefoniga ja mina ei tea, miks nad nii ruudulised on :). Tahtsin proovida, kuidas on hommikusöögi ajal ilma arvutisse minemata blogida ja teada anda, et meil on siin täna jälle väikestviisi sünnipäev ;)

Hommik

2011-10-24T10:47:00.005+03:00

Huvitav, kust ta küll endale need mõmmibeebi põsed on saanud?

*

2011-10-23T23:50:00.003+03:00

Ma sain täna õhtul sellise shoki... et ma ei taha isegi rääkida, millest see oli. Rasmusega... Aga õnneks oli see tõesti ainult ehmatus, mitte midagi tegelikult ei juhtunud. Ja siis ma suutsin pool tundi ainult istuda ja lihtsalt nutsin. Ja mul ei olnud mitte kellelegi isegi mitte kurta, jõin teed ja tundsin ennast nii üksikuna. Nüüd on öö ja ma teen ikka veel tööd ja mõtlen... Ma ei jaksa. Niimoodi mitte.

Oeh

2011-10-21T11:43:00.004+03:00

Tõeline segadus on. Ei tea, mis saab või mis oleks õige käitumine. Hetkel vist tuleb lihtsalt oodata lahendusi. Neil on kombeks ikka lõpuks tulla.

Rasmusel neljas hammas paistab... et äkki, ÄKKI on lootust, et kunagi saab ka magada. Tänasest ööst mäletan mõtet, et ei tahaks veel nii noorelt surra. Irw. (Unesegaselt tuleb ikka igasuguseid veidraid mõtteid.) Aga mingi hetk oli küll selline, et igalt poolt valutas ja kui laps tegi juba sajandat korda häält, siis tundsin, et ma lihtsalt ei ole võimeline mitte mingi nipiga ta juurde minema. Nüüd on vist ka Veiko juba surmani väsinud, aga mina olen vähemalt selle arvelt veel elus :D. Õhtul läks süda pahaks ja tasakaaluhäired tekkisid. Notäitsalõpp. Aga ikkagi jõudsime tantsutundi ka, tśa-tśa-tśa ja samba andsid natukene elule rõõmsamaid värve. Ma tean, et see raske hetk läheb jälle kohe üle ja siis on kõik hästi.

Võib-olla lahenevad ka mõned muud aastaid kestnud probleemid. Olen optimistlik (võimalik, et naiivselt, aga ikkagi).

Ja mida rohkem ma mõtlen igasuguste jamade peale, seda selgemaks saab, et need ei saa kuidagi mõjutada seda, et mul on 4 kõige kallimat inimest ja see ongi tegelikult kõik, mida on õnneks vaja. Kõik muud asjad on lihtsalt lisamugavused, mille vastu mul pole muidugi ka midagi, aga ilma ka ära ei sure. :) Kui me oleme üksteisel olemas, siis saame kõigega hakkama.

Mulle meenus praegu

2011-10-17T15:04:00.012+03:00

...et mul on ju blogi :D

Järelikult tuleb vahepeal ikka midagi kirjutada ka.

Nii kiire on olnud ja nii väsinud olen endiselt. Rasmusel tuleb juba neljas hammas ja see tähendab, et öösel ei ärgata mitte enam iga tunni, vaid lausa iga poole tunni tagant. Oeh. Aga see-eest vitsutab see hammastega kutt nüüd erilise isuga köögivilja ja putru. No nii palju kui ma annan, esialgu on portsud väikesed. Teeb aga suu lahti kui lusikat näeb ja nõuab juurde :). Kõik minu praeguseks minikaalulised lapsed on titena hea isuga olnud.

Rasmuse kõnekunst jätkub praegu sellise sõnavaraga: ikka, äkki, eku, äku, iku, aka, öka jne jne... Laseb aga seda rida nagu mingit mantrat, vahel ka poole une pealt :D. Vähemalt k-tähega probleeme ei paista olevat. Samal ajal kui Martin veel 3-aastaselt luges luuletust niimoodi:
Väite tonn, väite tonn,
ütle tus su todu on.
10 punkti sealjuures lasteaiakasvatajatele, kes mu lapsele just sellise luuletuse lugeda andsid:D

Aga meil oli täna hommikusöögiks tort, sest Veikol on sünnipäev :)

Niisama

2011-10-11T09:15:00.009+03:00

Unetunde jääb järjest vähemaks. Mingi piirini on sellega võimalik harjuda, aga üldiselt on nii, et väsimus on muutunud krooniliseks. "Magada!" on ainus mõte, mis pähe tuleb, kui tekib mõni vaba hetk :D

Eile õhtul peale tantsutrenni, mis on isegi minu uneharjumuste jaoks ebanormaalselt hilja, sest koju jõuame kuskilt poole 11 paiku, ma heegeldasin kuni poole üheni. Njaa. Vahel vajavad mind veel ka kõige suuremad lapsed :D. Ja kuigi ma ei ole selline ema, kes pooldaks laste eest koolitööde ära tegemist (kuigi ma ise ei oskagi sellepärast õmmelda, et ema tegi minu eest kõik kooliõmblemised alati ära), siis kui kell on juba peaaegu 12 ja lapsel on veel vaja ka matemaatikat õppida, siis muidugi ma heegeldan. Pole sada aastat juba heegeldanud, see ei meeldi mulle tegelikult, samas kui kudumine on mu lemmik. Aga nüüd ootan huviga, mis ma hindeks saan ;)

Õnneks on Veiko võtnud öised titerallid vahelduseks enda kanda, nii et mu ööd on küll lühikesed, aga vähemalt saan ma magada pikemalt kui pool tundi järjest ja sellest on suur abi. Tissi tal ei ole, aga pudel ajab ka asja ära, mis siis ikka parata.

Vahepeal ma mõtlen, et kas ma olen loll või? Ei tea. Kurvastan võib-olla mõttetute asjade pärast... Aga minu jaoks need ju ei ole mõttetud asjad. Samas, kuulates ja vaadates paljude teiste inimeste elusid, siis võin ma ennast ikka väga õnnelikuks pidada. Aga kuidagi on nii, et mul on ikkagi igapäevaselt vaja seda kinnitust, et kõik ongi just nii hästi nagu ma arvan, et on. Loll vist ikka? Või väga ebakindel, seda kindlasti. Alati kartes, et heale järgneb ilmtingimata halb. Aga kui nüüd lähtuda sellest, et elu võiks vahelduseks olla ka õiglane (milline naiivne mõte küll), siis pärast neid pikki Totaalse Ebaõnnestumise Aastaid võiks ju vastukaaluks tulla palju Õnnelikke Aastaid. Jah, nii tulekski mõelda. Aga mul on ikkagi selles abi vaja. Mulle peab IGA PÄEV ütlema, et jah-jah, ongi kõik hästi, sa ei kujuta seda endale ette :)

Ja oi, kuidas mulle meeldib seal tantsutrennis. Mina, Baltimaade Hullem Puujalg :D. Mõni tants tuleb juba täitsa tantsu moodi välja, vähemalt tunne on selline. Mul on uued ilusad tantsukingad ka, mis esialgu veel natuke hõõruvad, aga iga korraga järjest mugavamaks muutuvad. Ja veel, et mina, alatine sussikandja ja kontsavihkaja, suudan nüüd kontsakingade peal normaalselt kõndida ja isegi tantsida :D. Elu on täis rõõmsaid üllatusi.

Rasmus moodustab nüüd järjest keerulisemaid ja huvitavamaid sõnu omas keeles. Iga päev koos temaga on uus ja huvitav. Eile näiteks avastas ta sokisahtli. Mõtleks vaid, see käis lahti ja läks jälle kinni :D. Põnevust jätkus kohe tükiks ajaks. Nii tore on temaga koos maailma avastada. Aga nüüd jäi ta rõdule magama ja ma lihtsalt pean ka korraks pikali viskama. Hoidke pöialt, et ta magaks natuke rohkem kui pool tundi. No näiteks kolm ;)

EDIT: Muidugi ei maganud ta 3 tundi. Õnneks ka mitte ainult pool, vaid napilt tund aega. Selle ajaga ta välja ei puhka, mina ammugi mitte. Ja mis teda parajasti häirib, pagan seda teab. Erinevatel hetkedel on need erinevad asjad: hambavalu, kõhuvalu, muruniiduk või jumal teab mis. Ja ta ON maganud päeval ka kolm tundi. Tervelt ühe korra oma pooleaastase elu jooksul :D. Kahetunniseid unesid tuleb rohkem, aga kindlasti on see number ühekohaline. Nii et jah, mina zombistun ja tema viriseb, unised ja väsinud mõlemad.

Söömine

2011-10-06T12:42:00.017+03:00

Kuna Rasmus on juba pool aastat vana, siis ei saa enam ainult piimalobi peal kasvada. Nii et hakkasime tutvust tegema kohaliku juurikamaailmaga. Ja et parajasti on hooaeg, siis sain ema käest tavalist ja suvikõrvitsat ja hakkasime pihta.

Esimesel paaril päeval ei saanud kutt üldse aru, mis eesmärgiga ma talle seda löga suhu topin. Ajas keele suust välja ja irvitas. Koos piimaga siiski õnnestus panna ta natuke ka neelama. Koer oli ülejääkide üle õnnelik :D

Täna on neljas päev ja läheb juba libedamalt. Neelab ja puha :). Vahepeal on hea lusikale äsada, nii et selle sisu minema lendab. Siis arvas ta, et jumala hea mõte on keset söögiaega panna suhu oma sokk ja seda siis kõrvitsaga segamini nätsutada. Toolis istuda talle ei meeldi, tegelikult on see küll poolenisti lamamine, sest istuda ta veel ei oskagi, ja tool on mõnus, pehme ja kiigub. Aga ikkagi tahaks sealt ennast kogu aeg välja keerutada ja selleks on parim moodus loomulikult ennast silda visata, samal ajal oma plögast nägu mööda tooliriiet nühkides.

Nalja kui palju. Koristamist ka. Järgmiseks on plaanis lillkapsas.

FB-s on klubi sama vanade laste emadele. Liitusin ja nüüd muudkui imestan, kui vahel sinna vaadata viitsin. Meie siin alustame alles mageda keedetud kõrvitsaga, aga osad 6-kuused vitsutavad juba jäätist :O. Imeline ja kirju maailm :)

-----------

Kuna magamist jätkub hullematel päevadel ainult pooleks tunniks, siis olen ma sunnitud ka lapse ärkvelolemise ajal vahepeal töötama. Pikutab tema siis oma mänguasjadega minu töötoa põrandal. Uus hobi on tal nüüd ennast mööda tuba rullida, kuni riiuliteni, ja siis seal minu arvekaustu revideerida. Esialgu veel ettevaatlikult, aga varsti läheb meil siin lõbusaks... :D

Rasmus 6-kuune

2011-09-29T09:21:00.008+03:00

Pool aastat on läinud nagu lennates. Eile saime teada ka strateegilised mõõdud: 9200 ja 72,5 :). Beebide kasvukõveraga võrreldes selgus, et noormees on väga pikk ja sellega seoses ka keskmisest kaalukam. Aga nagu meie peres kombeks, on tegemist siiski saledat sorti poisiga. 6 kuud on väga mõnus vanus - kõik see maailm on nii huvitav ja kõik asjad teevad rõõmu. Inimesed võlutakse laia naeratusega hetkega ära ja üks nunnutamine igal pool käib.

Mida ta siis oskab... keerab ja pöörab, aga mitte iga päev, vaid siis kui parajasti viitsib. Alati ei viitsi. Tagurpidi liigub ja ringiratast ka, edasi eriti mitte. Varbad lähevad suhu, nagu ka kõik muud asjad, mis vähegi kätte juhtuvad. Kaks hammast on ka (oodatud kolmas siiski veel ei paista). Kõik asjad teevad nalja, nii et meil käib pidevalt üks kilkamine ja kõkutamine. Muidugi eriti õnnelik on poiss siis kui issi õhtul koju tuleb. Koer ja kassid on muutunud natuke ettevaatlikuks, sest Rasmuse pai on veel üsna tahumatu ja peod on pärast karvu täis. Aga nad taluvad seda vapralt ja ise tulevad selle pai järele :). Eriti koer on õnnelik kui saab vahepeal titega mängida.

Nüüd tuleb hakata vaikselt püreemajandusega mässama. Üks suvekõrvits ootab kapi peal... Ja suurtele lastele on sõnad peale loetud, et järgmistel aastatel meil kodus enam ühegi juurika kohta kõvasti "väkk" ei tohi öelda ja kõik peavad beebi nähes brokkolit vitsutama :P. Küllap see on kasuks teistelegi.

Harmoonia

2011-09-29T09:20:00.008+03:00

Tragikomöödia
HARMOONIA
Vanemuine

Autor Mika Myllyaho
Tõlge Anti Reinthal

Lavastaja ja muusikaline kujundaja Taago Tubin (Ugala)
Kunstnik Kristiina Põllu (Tartu Uus Teater)

Valguskunstnik Margus Vaigur (Endla)

Osades: Marika Barabanštšikova või Eva Püssa, Indrek Taalmaa (Endla), Karol Kuntsel

Mika Myllyaho triloogia - „Paanika“, „Kaos“, „Harmoonia“ - kolmandas osas saavad lõpuks laval kokku mehed ja naised ning töö ja armastus. Töönarkomaanist lavastaja, tema teatrikunstnikust naise ning produtsendist sõbra töised ja elulised kokkupõrked panevad küsima, kust läheb mõistlik piir töö ja isikliku elu vahel? Kuidas teha nii, et ühele kirglikult pühendudes ei käriseks kohe teiselt poolt? Mil moel ja kas üldse oleks võimalik saavutada täiuslik tasakaal - harmoonia?

22. septembril Sadamateatris, peaproov.

Ma pole "Paanikat" ega "Kaost" näinud, aga arvatavasti ei mõjuta see kuidagi. "Harmoonia" meeldis mulle väga. Nägin etendust Marika Barabanštšikovaga ja millegipärast arvan ka, et tema osatäitmine meeldib mulle paremini. (Võib-olla arvan ka täiesti valesti, sest võrdlusmoment mul ju tegelikult puudub). Aga ta oli kuidagi nii õige selles teatrikunstniku osas. Pisut hullumeelne lavastaja Indrek Taalmaa esituses oli samuti täiesti ehe ja majandusmees Karol Kuntsel oponeeris neile just nii nagu see ilmselt igalpool teatrites käib. Ikka lähevad korda ju need lavastused, mis puudutavad isiklikult. Lapsest peale olen lähedalt näinud, kuidas töötavad kunstnikud-lavastajad ja nüüd oma juba 8-aastase Vilde teatri kogemuse põhjal arvan, et tean üsna täpselt, kuidas teatris kõiki asju aetakse. Sellepärast tunduski see tükk kuidagi nii õige. Kõik need vastuolud raha ja kunsti vahel, isiklikud suhted seal juures... Ma ei oska arvata, kuidas see tükk meeldib inimestele, kellel ei teatri ega muu kunstiga mingit isiklikku sidet pole. Inimestevahelised suhted on siiski universaalsed ja puudutavad kõiki, nii et küllap on sealt igaühel midagi leida. Aga jah, mulle meeldis kohe väga, nii palju toredaid paralleele ja võrdlusmomente tekkis igal hetkel. Väga head näitlejatööd kõigilt kolmelt näitlejalt.
Kujundus oli selles loos lausa omaette tegelane ja töötas hästi. Samas häirisid mind mõned pisiasjad, aga ma ei hakka neid siin mainima. Üldist tervikut need ei rikkunud.

Rasmus, veel nädal aega 5-kuune

2011-09-22T12:31:00.003+03:00

Uus hobi on nüüd selline puristamine. Uue hamba tulek sunnib kogu aeg suud kinni hoidma ja kuidas sa suu kinni ikka nii väga räägid. Siis tuleb puristada :)

Böö

2011-09-21T12:57:00.009+03:00

"Böö" või õigemini lühidalt "bö" on Rasmuse praegune lemmiksõna. Või no mis sõna see ikka on, aga seda ta vahepeal korrutab. Näiteks ärkab peale pikka und, vaatab mulle otsa, naeratab laialt ja ütleb õrna häälega: "bö". :D

Ja ka muidu on elu ikka lill. (See lause on siis nendele, kes minu juttude põhjal on teinud järelduse, et küll mu elu on ikka vaevaline. Ei ole midagi. Magada lihtsalt ei saa, aga muidu on ju kõik suurepärane. Mul on maailma kõige armsam beebi, maailma kõige toredamad teismelised lapsed ja maailma kõige parem mees. Ise püüan ka hea olla, vahelduva eduga :P)

Mõned persoonid minevikust suudavad küll vahepeal meele mõruks ajada, aga noh... peab lootma, et see jama ükskord ka lõpeb. Selle kõige pärast tekivad vahepeal mõtted, et muudaks nime ära. See pidi praegusel ajal hästi populaarne olema: mõned abielluvad, aga mõned, kes juba ammu lahutatud, võtavad niisama lambist vana nime tagasi. Mul on nüüd ju kahe erineva nimega lapsi, kompromissi korras võiks siis endale näiteks hoopis kolmanda nime võtta :P. Aga see on kõik hetkel lihtsalt vaid üks uitmõte, ei midagi enamat.

Üks tähelepanek. Me ei valinud lapsele nime tähenduse järgi, aga nüüd järele vaadates sain teada, et Rasmus (ehk Erasmus) tähendab kreeka keeles "armastatud". :) Ja seda ta tõesti on. Väga armastatud meie kõikide poolt.

Sõnad

2011-09-18T09:23:00.005+03:00

"Sõnad on väga olulised!" ütleb tark raamat. Jah, nõus, aga...

Kui need sõnad on SELLISED, siis ärgu neid parem üldse olgu.

Tuleb ikka oma soove täpsemalt sõnastada, sest muidu ongi nii, et saad täpselt seda, mida soovisid. Ainult, et seda ma ju tegelikult ei soovinud...

Kiirelt, aga mõnusalt

2011-09-15T14:33:00.027+03:00

Kuidagi väga kiireks on elu läinud. Võimlemine ja ujumine koos beebiga, tantsimine, arstilkäigud, lastevanemate koosolekud, filmimine, täna tuleb uus lapsehoidja titaga tutvuma... Töö üritan ka ikka vahepeal teha. Ja Rasmusel tuleb kolmas hammas, nii et magamisest võin ma ainult und näha :P (väga veider on seda väljendit siin kasutada, sest unede nägemiseks mul küll aega ei ole, vaevalt jõuan uinuda kui üks mees arvab, et võiks jälle vinguma hakata ja süüa küsida). Ostsin talle järjekordse luti, et ehk sellega läheb õnneks. No ma päris hästi ei jaksa inimlutti mängida kogu aeg. Aga tühjagi. Lutt, millest piima ei tule, on täiesti mõttetu vidin ja sülitatakse üsna põlgliku ilmega suust välja.

Aga kuigi ta ärkab öösel vähemalt 3-4 korda (praegu hamba tulekuga seoses ikka rohkem), siis selle eest on õhtune magamapanek eelmiste lastega võrreldes lausa lill. Ta lihtsalt lubab ennast oma voodisse panna ja mul toast ära minna ja jääbki magama. :) Tõe huvides peab ütlema, et enamasti ma pean siiski ühe korra (ja kehvematel päevadel paar korda) veel tagasi minema ja ta korraks sülle võtma (aga ainult korraks) ja siis tulen uuest tulema ja kutt uinub. No mis nii viga beebisid kasvatada kui ei peagi neid tundide viisi magama kussutama ;)

Füsioterapeut, kes esimesel korral tundus natuke kuri (või õigem oleks öelda lihtsalt range olekuga), nii et Rasmus, kes muidu eriti ei võõrasta, vaatas talle otsa ja siis edasi ainult röökis, oli teisel kohtumisel lahkus ise. Mulle väga meeldivad selle arsti täidetud paberid, mida ma perearstile pean edastama, seal on palju värvikam jutt kirjas kui tavaliselt arstipaberite peale pannakse. Kui eelmisel korral sai poiss iseloomustuseks "suurt kasvu, pisut võõrastav ja üsna pinges poiss", siis nüüd oli tädi palju leebem ja minu laps on "heatujuline, mõnus tita" :D
Ise mõtlen, kas tegemist on minu tuttava välismaa-arsti sugulasega, kuna nimi erineb vaid ühe tähe poolest ja välimus on ka sarnane. Aga küsida ka ei viitsi :D. Kui keegi teab, siis võib mulle ka öelda.
Häda pole poisil muidu suurt midagi, pisut pinges, nagu kõik mu lapsed, aga võimelda ja ujuda ikka võib kui pakutakse.

Siin pildil on kutt oma uue (ja elu esimese) raamatuga, mida ta nüüd suure huviga "loeb".

Tantsima :)

2011-09-13T12:23:00.010+03:00

Meil hakkab käima lapsehoidja, sest... eile käisime Veikoga esimeses tantsutunnis. Trallallaaa. On lootust, et ehk õnnestub veel enne vanaduspõlve käia mõnel ballil, kus ma saan isegi aru, mida ma tantsupõrandal teen :D. Esimene tund oli igatahes mõnus. Nüüd on meil kaks korda nädalas päris oma aeg, ilma lasteta :P. See on nii tore ja arvatavasti ka hea suhte jaoks vajalik, et oleks ühiseid meeldivaid tegevusi.

Ma üldiselt pean ennast puujalaks ja väga tantsuvõõraks inimeseks. Kuigi kunagi lapsepõlves sai isegi tantsupeol käidud, aga see väga ei loe. Seda enam on nii vahva nüüd, et keegi teeb puust ja punaseks ja seletab täpselt ära, mida ja kuidas ja kuhu. Ja mulle väga meeldib.

Elu koosneb pisiasjadest

2011-09-12T08:49:00.039+03:00

"Ikka pisikesed asjad on need, mis rivist välja löövad, ja pisikesed asjad on need, mis kõige rohkem rõõmu teevad. Kõik on detailides kinni." (Evelin Võigemast "Pere ja kodu" sept. 2011)

Tõsi mis tõsi.

Mõne teise jaoks võib minule oluline pisiasi olla täiesti tähtsusetu või lausa mõttetu, aga mind teeb õnnelikuks.

Tähelepanu on tähtis, eriti oma lähedaste poolt. Ma pean seda ise ka endale rohkem meelde tuletama, et ei tohi võtta häid asju või lähedasi inimesi enesestmõistetavana. Mitte miski ei ole igavene ja iga õnnelik ja armsa inimesega koos veedetud hetk on kingitus, mille eest tänulik olla.

Kahjuks juhtub tihti nii, et kui inimesed üksteisega ära harjuvad, siis justkui ei märkagi teist enam. Et naabrinaise uut soengut märkad ja kiidad, aga oma naise puhul ei tea sedagi, mis värvi juuksed tal on. Või et kui oma pereliige soovitab mingit raamatut/filmi, siis ei viitsi isegi pilku heita, aga kui töökaaslane samast asjast räägib, siis tuled koju ja räägid vaimustunult, kui lahedat asja sulle soovitati. Ise ei saa võib-olla arugi, et midagi lahti on, omast arust hoolid ja puha, aga teine su kõrval jääb järjest vaiksemaks ja üksildasemaks. Ühel heal päeval võid siis avastada, et polegi enam kedagi märgata. Pisiasjad on suurest asjast jagu saanud.

Mõni inimene saab tööalaselt pidevat tähelepanu (ilmselt sellistele aladele lähevadki ka kõrgendatud tähelepanuvajadusega isendid)- näitlejad, lauljad, sportlased... Peale igat esietendust korraldatakse pidu. Hm, kes mulle peo korraldaks, kui ma aastaaruandega olen valmis saanud? :D Heal juhul (ja seda peamiselt naisklientide puhul) öeldakse vähemalt aitäh. Meeskliendid paistavad arvavat, et arve tasumine ongi piisav tunnustus. Tihti ma isegi ei tea, kas mu töö on kohale jõudnud, sest ma ei saa ka kinnitavat meili selle kohta, mingist tänamisest rääkimata. :D Noh, ega see mind nüüd üleliia ka ei kurvasta, aga ikkagi tuleb siit välja, kuidas meeste jaoks on need paar head sõna öelda täiesti mõttetud ja ebaolulised, samas kui naised saavad aru küll, et hea sõna on palju rohkem väärt kui võiks arvatagi. Ma näiteks teen ühele oma sõbrannale praktiliselt tasuta tööd, sest ta on alati nii tänulik ja õnnelik ja kiidab mind kui ma talle nõu annan või mõne aruande ära teen. Nii et... mehed. Ärge alahinnake häid sõnu, komplimente, kiitust ja igasugust muud tähelepanu. Need "tähtsusetud pisiasjad" on tegelikult kõige alus.

Olen märganud, et kui mind ja minu tegemisi enesestmõistetavateks hakatakse pidama, siis ma muutun tasapisi järjest kurvemaks ja kurvemaks, kuni lõpuks tunnen ennast täiesti mõttetu ja kasutu inimesena, kellest keegi ei hooli. Ju siis pole seda sisemist enesekindlust piisavalt palju, kui see teiste inimeste hinnangust sõltub. Aga on väga vähe vaja, et panna teist inimest ennast väärtuslikuna ja õnnelikuna tundma.

Eks sai isegi kunagi just sellepärast lavale ronitud, et eraeluline tähelepanu oli ümmargune null ja näitlemine muutus lausa eluliselt vajalikuks, kuna asendas kõike muud. Aga kõik on muutumises. Kui kodus on nii mõnus olla ja omade inimeste poolt tuleb piisavalt palju tähelepanu ja tunnustust, siis ei ole mingeid aseaineid vaja.
Pisiasjad, nagu beebi naeratus, suure lapse kallistus või kallima öeldud ilusad sõnad, teevad elu elamisväärseks.

Millal emad puhkavad?

2011-09-08T09:50:00.011+03:00

Kas alles siis kui nad surnud on või on varem ka lootust? :D

Ei, ärge saage valesti aru. Ma ei oota sugugi, et lapsed juba suureks kasvaksid ja oma elu peale läheksid, et siis oleks rohkem aega... Mitte sinnapoolegi. Ma väga naudin nendega koos olemist. Lihtsalt... vahel jõud lõpeb.

Aga ega teistel kergem pole. Kaheksandik läheb peale kooli trenni, siis sealt tulles õpib poole ööni ja kukub poolsurnult voodisse teadmisega, et pool jäi ikka veel õppimata. Hommikul roomab suure vaevaga voodist välja, et kooli minna, endal silmad pahupidi peas. Ja on alles esimene koolinädal :O. Nii et ma usun küll, kui ta ütleb, et nende mataõps on sadist.

Siis tekib küll vahepeal tunne, et mis elu see on - kõik tõmblevad nagu oravad rattas. Polegi aega omavahel rääkida, üksteise muresid kuulata või millessegi süveneda. Aga nii võib midagi väga olulist maha magada või ära kaotada.

Sellised nukrad mõtted siis täna. Ma olen lihtsalt väga väsinud ja magamata.

Unes nägin, et sõitsin autoga ja nägin pealt autoavariid, mis juhtus Puusepa-Riia tänava nurgal. Kes täpselt kellele otsa sõitis, ei saanud aru, paar autot olid lömmis ja üks vanem naine istus maas, jalg pooleks ja mitte keegi ei aidanud. Ma hakkasin juba mööda sõitma kui pöörasin tagasi ja läksin ta käest küsima, kas keegi on juba kiirabi kutsunud. Ei olevat. Otsisin siis suuri kilekotte oma auto vooderdamiseks, et kõik väga veriseks ei saaks ja tahtsin naise oma autoga haiglasse viia. Aga ma ei jõudnud teda tõsta, sest tal oli väga valus. Siis mõtlesin, et haigla ju siinsamas käeulatuses, ma lähen küsin sealt ratastooli ja kärutan ta kohale. Kuidas asi õpuks lahenes, seda ma ei näinudki, enne ärkasin üles.

Aga mul on päriselt ka selline tunne, et üks osa minust on natuke katki ja ma ei leia lahendust, kuidas seda ära parandada.

Ah, mina vä?

2011-09-05T08:35:00.007+03:00

Ma olen lugenud, et peale sünnitamist ja eriti imetamise ajal naiste IQ langeb. Ei tea, kas tegemist on saunanaiste jutuga või mitte, sest ma ei viitsi praegu otsima hakata, kust täpsemalt ma seda lugesin. Aga enda näitel võin küll kinnitada, et see peab 100% paika. Minu meelest oli selles kirjatükis mainitud küll ainult 2-punktilist langust, aga ju see oli mingi statistiline keskmine, sest minu puhul on tegemist... eee... totaalse blondiinistumisega :D

Noh, ma ju tegelikult märkan juba ammu, et ma olen hajameelne, et mu mälu on praktiliselt olematu ja kui mul ikka midagi kirjas ei ole, siis seda pole olemaski... rääkimata sellest, et ma ei suuda oma kolme last õigete nimedega nimetada, vaid ajan neid omavahel segamini. Need on nagu sellised veel tavalised asjad. Aga eile mängisime laste ja Veikoga "Eesti" mälumängu. Ja nüüd hakkas asi mulle ikka tõeliselt kahtlasena tunduma.

Nii. Kõigepealt suutsin ma mängu alguses mingile küsimusele vastates otsida vastuseid igalt poolt maailmast ja olla pärast siiralt üllatunud, et miks keegi mulle ometi ei öelnud, et vastused peavad Eesti kohta käima :P. No olgu, mõtlesin, on õhtu ja ma olen väsinud... Aga siis pani mind kulmu kergitama see, kui ma ei suutnudki meenutada, kes on kirjutanud "Krõlli" ja ometi tegin ma vaid mõned aastad tagasi lastekirjanduse eksami A-le. Mõne küsimusega lihtsalt vedas, aga kui ma terve mängu jooksul ühe pirni teise järel panin, siis järsku taipasin, et mu aju on sile mis sile. Ja seda on lausa füüsiliselt tunda. Teate ju küll, kuidas tavaliselt mõtlemine käib: tekivad mingid seosed, mälupildid, hakkad tuletama, meenutama... ja lõpuks jõuad vastuseni (või ei jõua), aga vähemalt protsess on olemas. Minu ajus on tühjus. Kuulan küsimuse ära ja peas toimub mingi selline liikumine: ääää....? hm....? ah, ei tea... Ja kõik :D

Muide, see on tõeliselt naljakas. Ja loetud allikas väitis, et see läheb üle. Nii et kui meie beebi juba inimeseks saab, siis ehk on võimalik minuga koos jälle mälumänge mängida. Aga seniks... paluks lihtsaid ja ajuvabasid meelelahutusi :P

Aa, kõige naljakam selle asja juures on see, et minus ei tekita vähimatki piinlikustunnet maailma kõige ogaramaid vastusevariante pakkuda :D. Aga olete muidu näinud mõnda blondiini, kes häbeneks seda, et ta blond on? Pigem on nad selle üle uhked. Noh, uhke ma just ei ole, aga põdeda ka ei viitsi. Ju siis tuleb üle elada see naljakas ajuvaba eluperiood ;)

Ehk peaks hakkama ristsõnu lahendama, need pidid mälu ja ajutegevust treenima? Kuigi, mu vanaema on eluaeg olnud hullunud ristsõnade fänn ja tal, vaesekesel, on nüüdseks tõsised mäluprobleemid. Oh jah. Ma loodan, et ma oma tööd ikka suudan normaalselt teha, siiamaani (ptüi-ptüi-ptüi) pole erilisi probleeme esinenud :)

Kool algas

2011-09-02T10:33:00.004+03:00

Kõikides blogides on kohustuslik kooli-alguse-postitus :). Ma siis ka kirjutan paar rida.

Mina saatsin eile ühe lapse juba kaheksandasse klassi ja teise neljandasse. Nagu ikka - ise ei usu, et nad juba nii suured on ja eks neil endalgi on igal aastal veider jälle suurem number vihikute peale kirjutada. Aeg lendab kohutava kiirusega. See-eest läheb kooliasjade ostmine igal aastal järjest lihtsamaks, sest üsna palju asju on juba eelmistest aastatest olemas. Ja mina olen juba superspets raamatukaanetamise ja vihikukiletamise alal :D. Tegelikult kõige suurem laps tegi sel aastal kõik ise, nii et mu koormus langes märgatavalt. Varem ma olen ikka abiks olnud, sest ei ole lihtne see paberi-kilekaane-majandus. Mul läks ikka päris mitu aastat, et töövihikute kiletamine korralikult ära õppida, kuna õpetaja nõuab et töövihikud peavad olema kindlat värvi, aga kõik värviline paber on nii õhuke, et ilma kiletamata on nädalaga tükid taga :D

Meile algas see september murelikult. Ja murelikult ka jätkub. Kahjuks pole sellel blogil võimalust osa postitusi parooli alla panna, sellepärast ma midagi täpsemalt siia ka ei kirjuta. Ja üleüldse, austades oma laste privaatsust, ei kirjuta ma neist ilmselt siia enam suurt midagi. Beebist vast veel natuke võib või...? Ohmaeitea. See internetimaailm on otsatu ja väga julm (noh, nagu ka kogu ülejäänud maailm muidugi, selle erinevusega, et kuni väga täpselt uurima ei hakata, on siin võimalik anonüümselt sigadusi teha). Tahaks väga loota, et koolilapsed ei ole veel nii paadunud, et neid ikka on veel võimalik korrale kutsuda ja see olukord ära lahendada...

Võimalik, et ma teen järjekordse kolimise läbi ja lähen uuesti wordpressi, mis võimaldaks ka vähe isiklikumatest asjadest kirjutada, ainult sõpradele. Probleem pole küll minu blogis vaid mujal, aga see pani mõtlema, et ega ikka ei või küll liiga avameelne olla, iial ei tea....

Meie tavaline elu

2011-08-25T09:49:00.019+03:00

Rasmusel on nüüd esimene hammas väljas. Tuli suure nutuga, mis tähendab, et paar ööd pole me kumbki eriti magada saanud ja päeval oli teda vaja süles tassida, nii et mul on jälle selg korralikult haige. Aga teda ennast paneb see uus asi suus nii imestama, et ainult selline nägu ongi kogu aeg ees:

Sama näoga, nii et suud lahti ei tee, üritab ta ka nutta või naerda:

Igal juhul on see kõik päris lõbus, kuigi vahel ajab ahastusse, et isegi vetsus käimine on paganama keeruline, sest laps on kogu aeg nii õnnetu ega taha, et teda üksi jäetakse. Aga tundub, et nüüd korraks ehk antakse puhkust, kuni järgmise hambani... Loogiliselt võttes peaks see teine ka kohe tulema hakkama.

Käime võimlemas ja varsti läheme ujuma ka. Minu lastele on nimelt kõigile iseloomulik spastilisus (ma tegelt ei kujuta ettegi, milline see mittespastiline beebi välja näeb :D). Ei midagi muud hullu kui et viskab ennast pulgaks ja et võib-olla segab see natuke tema liikumise arengut. Ja ega võimlemine nagunii paha tee. Pealegi on väga tore vahepeal kodust välja saada, selle asemel, et siin tasapisi nüristuda ja peast lolliks minna.

Elu oleks muidu üsna lill, aga raskeks teeb selle asjaolu, et kõik lapse uneajad (mida on liiga vähe) pean ma tegema oma palgatööd ja kui ta on üleval, siis tuleb temaga tegeleda. Nii et majapidamine kui selline kipub üle pea kasvama. Aga õnneks on mul ka ülejäänud pereliikmetega väga vedanud, nii et kui neid natuke tagant torkida, siis ei ole nii, et "üks on loll ja teine on laisk ja mina pean üksipäini rabama" :)

Suured lapsed ei rõõmusta sugugi peatselt algava kooli üle. Ega ma isegi - hakkab jälle üks logistika ja taksosõit pihta... Ma ikka unistan ühest väikesest (või suurest :P) majakesest linnas, väikese omaette aiaga. Et lapsed saaksid kõik oma käigud ise teha ja ei oleks pidevalt mure kuidas sõpradega kokku saada või pärast jälle koju tagasi. Kuigi ega meil siin praegu midagi viga pole muidu. Ainuke asi on see transpordimure ja selle korteriga kaasas käiv vana taak (mille lahkamine ei ole avaliku blogi teema). No näis, mõned asjad vajavad veel lahendamist, siis paistab, kas liigume siit kuskile või mitte.

Mu venna pere kolis ka kõige täiega Tartusse elama, mis tähendab, et mu emal-isal juhtub nüüd üsna tihti, et kõik 6 lapselast on korraga külas :). Nii vahva. Poleks uskunudki, et meid kunagi nii palju saab olema.

Ja üldse. Kõik mu mured on tegelikult pisikesed ja olmelist laadi. Põhilistes asjades on meie elu just nii suurepärane nagu kunagi sai unistatud. Nii et unistama peab ;). Ehk saame kunagi selle majakese ja rahapaja ka :P

Tõlkes kaduma läinud

2011-08-23T08:47:00.003+03:00

Mina olin kaks päeva täiesti ahastuses ja siis tuli välja, et tegemist oli lingvistilise probleemiga. Ollallaa, rääkige inimesed, rääkige... Kuigi oleks justkui tegemist eesti keelega, võib sellest ometi nii erinevalt aru saada.

Aga nii hea meel on, et probleem ei olnudki tõeline :)

Sina ei pea mitte perekooli lugema

2011-08-19T10:44:00.019+03:00

Huhh. Vahel loen. Aastaid ei puutunud, aga raseduse ajal tekkis vahel küsimusi ja huvi, kuidas "saatusekaaslased" ennast tunnevad. Nii ta läks. Edasi beebi-teemad ja muidugi sekka pereelu ka. No ma ei tea, mis asi see paneb lugema, vahel harva on naljakas, aga enamasti masendav. Ja kui liiga palju lugeda, siis võib sealt endale igasugused paranoiad külge saada.

Üle ühe on teemasid, kus mees petab. Ja perekooli Kägude läbiv suhtumine meestesse on selline:

... enamus mehi petavad, me kõik loodame, et just meie mehed on need, kes ei peta. Aga petavad. Ma saan aru, kui mees on vähese seksuaalsusega või sügavalt usklik või siis vaimse puudega, siis ei peta. Seksuaalselt aktiivne ja atraktiivne meesterahvas (isegi siis, kui kodus on kõi ideaalne ja seks klapib oma naisega suurepäraselt) suure tõenäosusega suhtleb vahel ka teiste naistega. Mu eksämm tavatses kunagi öelda, kui ma armukeste teemal temaga rääkisin, abielu kohta sellise lause: Kapsasupp on küll hea, aga ega seda iga päev ei taha. Ja nii paraku ongi.

Olles nüüd ise aeg-ajalt armukese rollis (pärast abielu ma pole püsisuhet otsinud) võin öelda, et enamus meesterahvaid (ka abielus) on võimalik rajalt maha võtta. Kui ise oled noor, kena, seksikas.

Õudukas. Öelge nüüd mulle ruttu, et see pole päriselt nii ja me ei ela siiski sellises loomariigis, kus mehed ainult alumise kehapoole tungide järgi tegutsevad. Jaa, ma tean selliseid küll, aga et enamus...? On ju olemas ka pea ja südamega mõtlevaid mehi? Mina arvan vähemalt ühte sellist küll tundvat.

Aga ikkagi on nii kurb mõelda... Muidugi ma tean, et perekoolis kajastubki ainult see sünge pool, kesse ikka läheb sinna kekkama, et oh, mul elu nagu lill ja kõik hästi :D. Aga kuidagi liiga palju on seda kõike sitta (vabandage väljenduse pärast), nii et pisut kõhe hakkab.

Ju tuleb endale selline lugemine ära keelata ja elada edasi roosas mullis, kus kõik inimesed on nii lõpmata head :). Vaadake, mina nimelt olen armastuse-usku ja sinisilmselt ikka veel arvan, et on olemas armastus ja truudus elu lõpuni, kus probleemid lahendatakse ära omavahel rääkides ja üksteisele ei valetata ega tehta selliseid asju, mis teisele haiget teevad. Ma usun, et minu elu ongi selline. Ja usk ometi loeb, kas pole?

Ma tean küll

2011-08-16T09:58:00.003+03:00

...et beebiemmede puhul on tavaline olla kogu aeg väsinud, aga ikkagi tunnen ma ennast vahepeal nii saamatuna.

Unised ja pahurad

2011-08-15T13:38:00.028+03:00

Niimoodi kõhukotiga käime me praegu kodus ringi kui Rasmusel paha tuju on. Ja paha tuju on tal tihti, sest kõhu- ja hambavalu ei lase eriti magada, ja kui inimene on väsinud, siis on ta teatavasti pahur.

Aga oi, kus mina olin alles eile pahas tujus :). Väsinud, sellepärast. Laupäeval käisime Kundas ja öine tagasisõit ei olnud just kõige kergem, vahepeal pidasime kinni ja tegime kätekõverdusi, et und pealt ära ajada :D, õnneks Rasmus vähemalt magas. Koju saime pool 3 ja hommik algab meil viimasel ajal kell 7. Selle 4,5 tunni une sisse mahtus veel Rasmuse 3 söögikorda, nii et võib arvata, et ma hommikul just kõige roosilisemas meeleolus ei olnud. Üritus ise oli muidu üsna tore, Kundas käisin ma esimest korda elus ja see koht jättis hea mulje (päris linna sisse me küll ei jõudnudki). Kundasse sõitmise põhjuseks oli Veiko klassikokkutulek ehk 3 naist ja Veiko :D:D:D Aga et üritus liiga neljasilmajutu moodi välja ei näeks, olid pered ka kaasa võetud :D

Aga et siis järgmisel hommikul... Isegi unine ja pahur, nagu ma olin, avastasin aknast välja vaadates, et meie alumised naabrid, kes meid muidu teadmata põhjusel ei salli, arvavad, et meie asju oma külalistele kasutada anda on täiesti normaalne. Ma muidu ei ole väga kade inimene ja luban oma asju teistele küll, aga esiteks mitte inimestele, kes meie nina alt pidevalt välisust kinni keeravad, nii et laps näiteks koeraga õuest enam tuppa ei saa või mina avastan poekottidega naabri selja taga koju minnes, et ta on vahetult enne minu ukseni jõudmist selle lukku keeranud. Ja teiseks eeldan ma, et enne minu käest ka ikka küsitakse. Veiko arvab küll, et mul on paranoia selles osas, mis puudutab meie (minu) mitte sallimist. Aga Veiko on selline, kes mitte ühestki inimesest ei suuda midagi halba arvata. Ja see on kahtlemata väga tore, sest piisab täiesti ühest tigedikust peres minu näol :). Aga kui ma olen korra oma trepikoja inimestelt selliselt sõimata saanud, et pärast mitmetunnist nutmist käisin sünnitusmajas erakorralisel vastuvõtul (õnneks siiski enneaegu sünnitama ei hakanud), siis minul küll mingit kahtlust pole, et mul lasub mingi minule teadmata süü, mille tõttu mind vaenlaseks peetakse. Noh, on nagu on, natuke imelik on selliselt ühes majas elada, aga mingi eriline traagika see ka pole. Aga millegipärast on mul tunne, et nad ei oleks kuigi rahul kui ma läheks ja võtaks keldrist nende jalgrattad ja annaks oma külalistele sõita. Või on minul asjadest vale arusaamine? Paar aastat tagasi kasutas sama seltskond meie grilli täiesti ribadeks (ja lubas lahkesti ka teistele), nii et oli tarvis uus osta. Aga kuna mina enam neile inimestele midagi öelda ei soovi, eks siis pean oma asju lihtsalt toas hoidma või maale viima, sest kuur on meil majas kõigile ühine ja See-kes-meie-korteris-enne-meid-elas äris meie keldriosa alumistele maha, nii et meie korteril asjade hoidmiseks keldrit pole. Vot selline loll lugu siis.

Sellel pildil on Martin oma 3-aasta sünnipäeval koos sünnipäevakingitusega. Varsti kasvab juba meie uus kutt piisavalt suureks, et traktoriga ringi rallida, juhul kui see muidugi enne katki ei lähe :)

Kas pildil ja jutul ka mingi seos on võite ise välja mõelda kui soovite. Või siis mitte.

Elu nagu anekdoodis

2011-08-11T09:54:00.024+03:00

Teate küll seda lugu mehest, kelle väitel eksnaine kõik raha ilusalongide vms peale kulutab ja lapsi näljas hoiab? Ja sellele väitele tuginedes saab ilma igasuguste südametunnistusepiinadeta jätta kõik oma kohustused laste ees täitmata, sest eksnaisele ei saa raha anda - raibe kulutab kõik enda peale ära.

No annaks küll, aga tingimusel, et enne iga sokipaari ostmist tuleb konsulteerida ja läbi rääkida, et kas ikka tõepoolest on tarvis, ja siis mees läheb ise ja ostab pidulikult kõige odavamast poest. Juhul muidugi, kui tal raha on. Aga tavaliselt ei ole, sest "endalegi ei jätku söögiraha", mis sest, et kalliste autodega sõitmine või reisimine mingi probleem ei ole. Lapsed, muide, kasvavad nagunii õhust ja armastusest, mingit üüri- või söögiraha neile ei kulu, naine üksi vitsutab ja läheb paksuks ning elab suures korteris ainult selleks, et ise laiutada.

Millegipärast pole naine aga selliste tingimustega nõus, pigem rabab üksi mitmel rindel tööd teha, et oma lapsi kasvatada. Ise kannab 10 aastat vanu riideid, aga mis siis, tal on armastavad ja toredad lapsed ja see kaalub kõik muu üles.

...

Täna jõudis mulle lõpuks kohale. Aastatepikkused läbirääkimised pole andnud mingeid tulemusi peale selle, et minu aadressile laekub järjest absurdsemaid süüdistusi. Ei saa muuta teist inimest, saab muuta ainult oma suhtumist olukorda. Ja minu suhtumine on nüüdsest alates hoopis teistsugune. See, kes arvab, et temale kuuluvad ainult õigused, aga kohustused mitte, ei vääri üleüldse mingisugust suhtumist. Ja kui keegi arvab, et ema kasvatagu lapsed üles, et need saaksid isa juures tasuta tööjõuks käia, siis arvaku uuesti.

Õnneks on elu mind kokku viinud ka täiesti vastupidise suhtumise ja maailmavaatega inimestega. See teeb mind õnnelikuks :)

...

Siin on üks päris hea artikkel manipuleerijatest. Väga tuttav käitumismuster ja eriti see osa on üks-ühele täpne:

Pahatahtliku manipuleerija välimääraja
•enda tohutu tähtsustamine, saavutuste ja oskustega liialdamine, tunnustuse ootus, nagu oleks tema parim, aga vastavaid saavutusi pole.
•juurdunud veendumus, et ta on "eriline" ning teda mõistavad vaid erilised või tähtsad inimesed.
•pidev imetlemise vajadus
•suhete ekspluateerimine, oma eesmärkide nimel teiste ära kasutamine.
•empaatiavõime puudumine
•teiste kadestamine või arvamus, et teised kadestavad teda.
•ülbus

Arabella ja Rasmus

2011-08-10T15:27:00.007+03:00

Beebimaailm

2011-08-09T12:06:00.018+03:00

Alati, kui mul on beebi kodus, siis tuleb mulle postkasti ajakiri Pere ja Kodu. Nii et siis juba kolmandat korda :). Mingil hetkel need jutud ennast minu jaoks ammendavad, siis lõpetan tellimise ära... kuni järgmise beebini ;)

Eile lugesin augustikuu numbrit.

"Alles umbes 40. eluaastaks õpivad naised seksi ja tundeid lahus hoidma ning mehed neid kokku viima." Pille Kütt

Hah?

Ja siis muidugi meeldis mulle kõige rohkem selle artikli pealkiri: "Ütlen Kristiinale iga päev, et ta on mulle kallis!" Jürgen Veber. :)

Pärast vaatasime lastega nende beebipilte ja võrdlesime Rasmusega. Sarnasus on täiesti olemas, ütleks isegi, et päris suurel määral.

Ootame kannatamatult, millal Rasmus nii palju suuremaks kasvab, et saab ise mööda põrandaid ringi käperdada. Siis saavad neist meie taksiga võrdväärsed mängukaaslased :D. Praegu juba püüab Arabella titel silma peal hoida, kui see oma mängumati peal virisema hakkab, siis läheb ja lakub ta varbaid või sõrmi :) ja on väga ärevil ja kaastundliku näoga kui titt nutab.

Siis vaatasime õhtul "Täiusliku koduperenaise" saadet ja natuke ahastasime, et miks meie nii korralikud olla ei suuda. Kuigi sellises muuseumis päris ka elada ei tahaks, siis natuke rohkem korras võiks ju olla. Aga.. iga vaba hetke koristamisele ka ei kavatse kulutada. Nii on.

Ja nii lõbus on näha, et vahel keegi viitsib lugeda mu blogi terve õhtu ja veel pool öödki takkaotsa. Lõbus sellepärast, et ma ei saa aru, mida siin küll lugeda on :D. Ja jubedalt hea meel oleks mul, kui mõni selline lugeja jätaks endast märgi maha, no kasvõi ütleks lihtsalt, et "tere, mina olin siin". Olen uudishimulik jah. Aga muidugi võib ka niisama lugeda (või pilte vaadata, sest mu meelest mul peale piltide siin enam viimasel ajal midagi polegi).
Vat tahaks küll midagi sügavmõttelist öelda, aga kui pea töötab ainult beebirezhiimil siis hakkab see vähenegi kirjaoskus kaduma :D

...
Hmh, kui Rasmus teeb oma 40-minuti unesid, siis ma jõuan parajasti meilid üle vaadata, natuke uudiseid lugeda ja oma blogisse ühe postituse teha, aga tööasjade peale ei jõua veel mõtlemagi hakata... Ja juba tuleb arvutist ära minna, et mängida, jutustada, võimelda, sööta ja teha muid beebimaailma kuuluvaid asju :)

Käisime maal

2011-08-08T12:21:00.014+03:00

Hambad tulevad ja kõik läheb söögiks:

Maal oli hea. Ja tagasi kodus on ka hea. Elu on üldse igatepidi hea.

Mis värk on?

2011-07-30T16:59:00.001+03:00

Miks ma blogida saan, aga teiste blogidesse kommentaare jätta mitte? Login kenasti sisse, kirjutan kommentaari, eelvaates näitab: "Anonüümne ütles..." Okei, mõtlen, võib ka anonüümselt, kirjutan lihtsalt oma nime alla ja vajutan "saada". Suunab mind sisselogimise kohta. Login sisse, jõuan tagasi kommentaari juurde, näitab mulle "anonüümne ütles..." ja nii kogu aeg sama ringi pidi. Mis toimub?
Ma kommin harva, aga nüüd märkan sama asja juba mitme nädala jooksul.

Mõtlesin ringi

2011-07-30T14:51:00.004+03:00

Ja igasugust kõmu siiski ei levita. Elagu igaüks oma elu kuidas oskab.

Aga folgile me beebiga siiski minema ei hakka, sest täna on üks väga vingus päev, tundub, et kõht valutab ja hammas valutab ja lisaks kõigele teeb ta söömisstreiki. Nii et kräunutan teda parem kodus ja vaikselt loodan, et ehk tuleb ema õhtuks maalt tagasi, nii et ma saan talle tema vinguva lapselapse ulatada ja ise "Otto" etendust vaatama minna. Kui just sadama ei hakka nagu need pilved siin ähvardavad.

Eile öösel vaatasin "Vägilaste" netiülekannet ja enam väga ei kadestanudki, et sinna ei saanud, rahvamassid olid liiga suured.

Rasmus 4-kuune

2011-07-29T10:08:00.011+03:00

Meil on siin täna jälle väikest viisi sünnipäev. Tillukesest krimpsus beebist on saanud ilus sile poiss, kes kõkutab naerda ja lobiseb pidevalt omas keeles.

Eile käisin kõikide oma lastega poes ja avastasin, et "mina ja mu lapsed" täidavad ära terve auto. Päris arvestatav kogus pereliikmeid :D

Kuumus tapab ja minu päev koosneb peamiselt beebi magamapanekust, sest magama jääb ta heal juhul korraks ja siis ongi juba jälle üleval. Kuna ta siis pole saanud välja puhata, siis hakkab üsna kiiresti uuesti virisema ja tahab magama minna... Lisaks tulevad tal vist hambad, nii et vingumiseks on põhjust ülearugi ja mina olen õhtuks totaalses lühises. Aga muidu on tore :D

Hansalaadal käidud

2011-07-23T20:07:00.001+03:00

Ei oska enam blogida

2011-07-20T16:20:00.004+03:00

Tegin jälle seda, mida viimasel ajal tihti ette tuleb:
kirjutasin pika postituse valmis, lugesin sada korda läbi ja otsustasin, et "publish" nupp jääb vajutamata :D
Enesekriitika on läinud nii karmiks, et blogida ei saa. Kõik sõnad tunduvad liiga valed.

Eks ma püüan ennast parandada.

Aga praegu postitan ainult ühe pildi. Püüan kogu aeg seda naeratust pildile saada, aga ei tule kunagi selline nagu vaja. See pole ka päris see, aga mulle meeldib, et juhtumisi jäid ka mu suured lapsed pildile, nagu ma pärast alles märkasin.

Pokumaal

2011-07-10T16:51:00.006+03:00

Käisime täna pokude etendusel. Sellised teatrihullud lapsevanemad siis, kes juba 3-kuuse tite teatrisse veavad :D
Tegelikult muidugi tahtsime näha, kuidas pokudel uues koosseisus läheb, sest sel aastal läksid 8 pokut vahetusse, ma ise nende hulgas. Tublid uued pokud olid :). Selle aasta seltskond on vanuseliselt noorem ja selle võrra ka särtsakam.

Kui mul oleks meeles olnud sääsetõrjevahend kaasa võtta, siis oleks kõik olnud suurepärane, aga nüüd läks pool auru sääskede tapmisele ja teine pool Rasmuse vaigistamisele, kes ilmselgelt teatrist just kõige suuremas vaimustuses ei olnud. Aga tore oli rahvast näha ja pokumaa oli endiselt ilus. Ja igatahes on Rasmusel nüüd ette näidata ka pilt tema elu esimesest teatriskäigust.

Puhkus

2011-07-09T15:49:00.021+03:00

Oi, oli alles mõnus puhkus :). Esiteks vedas ilmaga, ja teiseks muidugi vedas seltskonnaga ka ;)
Eks ma natuke ikka pelgasin seda titega rändamist, sest ei passinud me midagi kombekalt maal, vaid traalisime igal pool mööda Eestimaad ringi. Aga polnudki nii hull kui ma suutsin endale ette kujutada, Rasmus õppis just selleks hetkeks ära, et autos ongi täiesti tore magada, nii et sellega vedas siis ka.

Käisime Pärnumaal:

Saaremaal:

Tantsupeol:

Laulupeol:

Kohtusime sugulastega:

Tegime filmi:

Olime niisama mõnusad:

Ja nüüd jälle kodus tagasi:

Ka oma rõdul võib ennast tunda kui palmi all :)

Toredaid kohti ja inimesi oli muidugi palju rohkem kui siia üles jõuaks panna.

Suur poiss juba :)

2011-06-18T11:06:00.008+03:00

"Lause algab ja lõpeb solvunud näoga" :D

2011-06-12T10:50:00.016+03:00

See on ilmselt see minu negativism, mis on lapsele kaasa antud. Enamasti on ta väga rõõmus ja naerab, aga kõigepealt teeb alati sellist solvunud nägu, nii igaks juhuks. Ja lõpetuseks tõmbab jälle suu viltu. Küll ta on naljakas ja armas, kui sedasi mossitab. Oi, ma olen pikalt püüdnud seda nägu pildile saada, aga kuidagi ei taba momenti. See siin ei ole ka veel see kõige õigem, aga natuke midagi sinnapoole ;)

Heas tujus olles naeratab lakkamatult kõikidele nägudele, ükskõik kas elusatele inimestele või mänguasjadele. Üks erilisi lemmikuid on vanaema kingitud tiiger, kellega ta hea meelega ka juttu ajab, mis sest, et tiiger eriti vastama ei kipu.

Aga silmad on tal ikka sinised :)

Ülekuumenenud

2011-06-07T20:28:00.003+03:00

Totaalne lühis.
Mõte on seiskunud ja aju kärssab.
Ja ma pean veel kaks nädalat ülipingeliselt tööd tegema, et oleks võimalik ära maale sõita.
Laps ei maga selle kuumaga ja üldse... Võeh.

Sometimes it lasts in love, but sometimes it hurts instead

2011-06-07T10:52:00.013+03:00

Meie ikka vaatame igal pühapäeval superstaari :) ja Liis jäi juba päris esimestest voorudest silma kui üks väga ilus tüdruk. Nüüd on juba ammu selgunud, et lisaks sellele, et ta on tõepoolest imeilus, on tal ka imeline lauluoskus ;)
Ja see eelmise saate laul on tõepoolest selline, mis ihukarvad püsti tõstab. Nii hea on, noh :D. Kuulasin originaali ka (ei jõua mina mitte igasugu asjadega kursis olla ja sellest laulust polnud midagi kuulnud), aga Liisi esitus meeldib mitu korda rohkem.
Sellest teisest laulust, koos ooperilaulja ja kooriga, ma ei hakka üldse rääkimagi. Seda tahaks kontserdil otse kuulda, väga võimas ja lahe oli.

"Someone Like You"

I heard
That you're settled down
That you
Found a girl
And you're
Married now

I heard
That your dreams came true.
Guess she gave you things
I didn't give to you

Old friend
Why are you so shy?
Ain't like you to hold back
Or hide from the light

I hate to turn up out of the blue uninvited
But I couldn't stay away, I couldn't fight it.
I had hoped you'd see my face and that you'd be reminded
That for me it isn't over

Never mind
I'll find someone like you
I wish nothing but the best for you too
Don't forget me, I beg
I'll remember, you said
Sometimes it lasts in love
But sometimes it hurts instead.
Sometimes it lasts in love
But sometimes it hurts instead,
Yeah.

You know how the time flies
Only yesterday
It was the time of our lives
We were born and raised
In a summer haze
Bound by the surprise
Of our glory days

Nothing compares
No worries or cares
Regrets and mistakes
They are memories made.
Who would have known
How bittersweet this would taste?

Kui kõht on täis ja tuju hea

2011-06-03T12:11:00.005+03:00

Rasmus naeratas täna pikalt oma peegelpildile :D, no kui selline armas tita vastu vahib, siis ikka ju naerataks.

Rasmus 2 :)

2011-05-29T19:31:00.009+03:00

Ja ongi see armas beebi juba 2 kuud meie juures elanud.

Kasvab endiselt kohutava kiirusega, sööb vahetpidamata ja magab peamiselt süles :)

Ega kerge küll ei ole. Tahtsin paar päeva tagasi postitada ühe nutu ja hala postituse, aga isegi selleks ei olnud aega :D. Mitte millekski ei ole... loogiline ka, beebi tahab 100% tähelepanu ja kogu aeg. Ja on sealjuures nii võimatult nunnu. Kui kõht on täis ja tuju hea, siis muudkui naeratab. Eriti meeldib talle, kui keegi mingeid lolle hääli teeb, vahepeal püüab neid juba ka järele aimata. Rusikad on pidevalt suus ja neid lutsib eriti raevukalt. Aga on avastanud ka oma jalad: neid on väga lõbus jõllitada, aga kätte veel ei saa.

Tal on ilusad suured silmad, mis on hoopis teist värvi kui kõigil teistel. Võib-olla nii väikeste laste silmade värv veel muutub, ma ei tea, aga igatahes on silmad tal nii tume-tume hallid ja natuke sinakad, lihtsalt imeilusad.

Meil on kõigil väga hea meel, et Rasmus otsustas just meie pere lapseks tulla ja, nagu ühele õigele beebile kohane, on meie elu kõik pea peale pööranud :)

Krooniline unetu

2011-05-22T15:48:00.006+03:00

Murphy tegutseb täiega: kui Rasmus magas esimest korda elus täna öösel vist ligi 6 tundi (mul läks arvepidamine sassi, aga igal juhul magas ta ebatavaliselt kaua), ei tähendanud see muidugi seda, et mina oleksin välja magada saanud. Sel öösel tegelesin mitu tundi hoopis oma kõige suurema lapsega, kes jäi nii haigeks, et tuli talle kiirabi kutsuda. Õnneks tundub, et asi on nüüd kontrolli all, aga hoiame hinge kinni, et teistele sama tõbi kallale ei lööks...
Nii palju kui on lapsi, on ka muresid, ja ei tähenda midagi, et mõned neist juba suured on.

Õues on nii ilus suveilm, aga meil on siin tõbila ja kibekiire töötegemine ühes koos. Oh seda elu küll... Ei jõua suvepuhkust enam ära oodata. Aga kuu aja pärast läheme igatahes maale ja unustame kõik muud asjad mõneks ajaks ära :)

Armastus

2011-05-18T09:53:00.004+03:00

...on ainus asi mis loeb.

Rasmus kasvab iga päevaga suuremaks, nüüd saab temaga juba järjest rohkem suhelda, ta tunneb kõige vastu huvi ja naeratab kui temaga rääkida. Püüab ise ka midagi vastu öelda.
Suured lapsed ristisid ta mupsubeebiks :D ja käivad muudkui nunnutamas ja musitamas teda. Mupsubeebi teeb palju nalja oma sada-nägu-minutis olemisega ja näha on, et suure õe ja venna seltskond sobib talle hästi.
Ja Veiko on.. tema on lihtsalt liiga armas, et seda siia kirja panna. Ma jätan selle enda teada ;)

Ma olen tõeliselt õnnelik :)

Sport minu elus :P

2011-05-16T11:45:00.010+03:00

Jaa.. sellise pealkirjaga kirjutasin ma kunagi kirjandit. Äkki see võis olla üheksanda klassi lõpukirjand näiteks? Ei mäleta enam. Aga sport minu elus hilisemal perioodil on praktiliselt puudunud. Ma olen laisk, seda esiteks. Mul pole aega (loll kes vabandust ei leia), seda teiseks. Ja mul pole ka kunagi erilisi kehakaaluprobleeme olnud, et leida piisavat motivatsiooni sporditegemiseks. NÜÜD on :D

Nimelt olen ma pärast sünnitamist ikka veel kohutavalt paks (loe: mul on mingi 6 kilo veel, millest tahaks lahti saada) ja kõik vanad riided ei lähe veel hästi selga. Veeretasin ja veeretasin seda mõtet, kuni tuli päästev lahendus. Nimelt mu tütar käib ju jooksmas :D, toppisin siis ennast talle kaaslaseks. See tähendab tema jaoks küll poole lühemat treeningut, aga loodetavasti ma arenen...

20 minutit jooksime (see oli viimane piir, muidu oleksin vedru välja visanud) ja siis võimlesime õues ja pärast veel toas ka... nii et mul on täna lihased kohe täitsa valusad ja puha :D. Hea tunne on, selg ei valutagi nagu tavaliselt ja ehk ei peagi suveks endale kõiki uusi riideid ostma. Särkidega on muidugi teine asi, aga see, et ma praegu nii rinnakas olen ei sõltu kuidagi sporditegemisest vaid hoopis lapsest. Irw, juba kolmas kord elus näen ma välja nagu üks tõeline naine. Ei ütleks just, et ma tahaksin alati selline välja näha, kuigi otseselt ei kurda ka.

Oimaolentubli. Noh, muidugi siis kui ma samas vaimus jätkan. Teen endale pai ja loodan, et ma ikka viitsin..

Korraks..

2011-05-15T15:52:00.004+03:00

Paar päeva, kui ma tahtsin siia midagi kirjutada, siis ei lasknud blogger mind ligigi ja nüüd ma enam ei viitsi :D
Aega ka ei ole. Ei raatsigi neid väheseid vabu hetki blogimisele ära raisata.

Väsimus on endiselt tappev.
Aga muidu on mul ikka nii-nii ilus elu. Vot niimoodi :)

Teisipäev

2011-05-10T11:37:00.004+03:00

Rääkimine on hea. Kui üldse ei räägi, on väga kerge üksteist valesti mõista. Mõtete lugemise oskust inimestel enamasti ei ole :)

Täna on parem päev, aga väsimus on ikka tappev, kuigi täna öösel sai natuke rohkem magada. Eile juhtusin korra peeglisse vaatama... huhhh. Parem seda mitte eriti tihti teha :D, mingi koll vaatas vastu, silmad aukus ja pea sassis. Pea saab ära kammida, aga muidu peaks vist põrsamaski pähe tõmbama. Või siis magama...

Esmaspäev, sinine

2011-05-09T13:45:00.018+03:00

Kõhuvalu ja nohu... rohkem pole ühele väikesele inimesele vaja, et oleks väga paha olla ja magamisest midagi välja ei tuleks. Ja sellega seoses siis ka minul. Kaks ööd magamata annab päris korralikult tunda, laps nutab ja löristab nina ja ei saa hästi hingata, mina taarun ringi, näost valge ja süüa ka enam ei taha, sest paha hakkab.

Aga... mul on nüüd kandelina :)
Mis tähendab, et kui laps nutmisest ära väsib ja magada tahab, siis ma ei pea teda süles hoidma, vaid saan endale kõhu peale siduda. Näen välja nagu ürgema, ilus triibuline pealegi :D. Aga mul on käed vabad ja võimalus endale vähemasti kohvi teha. Ja ühe tööasja sain tehtud. Ja paar kirja kirjutatud. Mis muidu oleksid ühe käega mul sada korda rohkem aega võtnud.
Voodisse teda magama panna - sellest ma eriti ei unistagi. Eks kui see nohu üle läheb, siis võib jälle miskit üritama hakata.

Headest asjadest niipalju, et Elise sai eile 14 ja on nüüd juba Täiesti Uskumatult Suur. Sünnipäevalast ei olnud eile üldse koduski, käisin tal öösel linnas järel, saabus laulukooriga Leedust festivalilt kus oli olnud "ilgelt äge" :D
Kuna meil oli peasündmus sünnipäev, siis meie majas emadepäeva keegi ei meenutanud, õnnesoovid tulid mujalt. Päris naljakas, aga väga armas, kui mu oma ema ja vanaema mulle helistasid, et head emadepäeva soovida :), ma ju nüüd paljulapseline ema:P

Siiski, kommi sain, head kommi :) ja see oli armas.
Aga on üks asi, millest ma ei saa ega taha rääkida, aga mis on minu jaoks võtnud juba Suure Mure mõõtmeid. Kahjuks. Ja ma ei teagi, mis sellega teha nüüd. Laulan ka mustlaste kombel, et Georgi, too lõkkesse puid? :D Tõlkima ei hakka, sellest laulust räägivad millegipärast viimasel ajal nii mitmedki blogid. Aga laul ise on ilus ja kuulata saab seda siin.

Vahel tundub elu nii lootusetu ja ma suudan mõelda ainult sellest, et saaks natukenegi magada. Aga siis vaatab see röökiv pamp mulle otsa ja naeratab - ja päike tuleb jälle välja ja kõik muutub ilusaks :)

Mõtlen

2011-05-08T23:26:00.002+03:00

Tänast päeva vaadates püüan välja mõelda, mida ma kogu aeg valesti teen... kõike?
Või olen mina ise lihtsalt täiesti valesti...

Naeratus :)

2011-04-30T10:35:00.005+03:00

Väike kutt naeratas mulle täna laialt :), mitte niimoodi poolkogemata ja mokaotsast nagu varem. Mina ütlesin talle tere hommikust ja tema naeratas. Ikka läheb ju tuju heaks kui näed, et tuleb... söök võrratu söök :D

Rasmus 1-kuune :)

2011-04-29T10:36:00.021+03:00

Rasmuse uuemad saavutused:

Avastas, et tal on käed :). Neid siputavaid asjandusi on päris huvitav vaadata ja püüda suhu toppida. Sihipäraselt see veel küll ei õnnestu.

Ka igasuguseid muid asju on tore jälgida, piiksuvaid mänguasju ja inimeste nägusid näiteks. Ja sinisele taskurätikupakile naeratas :). Inimestele ei naerata veel, pigem tõmbab kulmu kortsu ja vaatab umbusklikult.

Kõige parem koht on süles. Eriti isa süles, aga seda võimaldatakse õhtuti kui Veiko just parajasti teatris ei pea olema. Siis nad kiiguvad ja laps magab õndsa näoga :)
Voodis magamine on... noh, ma võin ta ju sinna panna, aga kümne minuti pärast ta avastab, et see pole ikka see ja nõuab sülle võtmist. Kõhuvalu ajab üles... Ja see muidugi tähendab, et minu osalus kodumajapidamises või oma töös on jõudnud nulli lähedale. Õnneks on ta siiski aru saanud, et öö on mõeldud magamiseks, aga oma voodis magama on ta nõus paar tundi, ülejäänud aja on kaisus ja peamiselt sööb kogu aeg. Nii et mina olen õppinud kõige võimatumates asendites magama, et natukenegi puhata saaks. Pidevast sundasendist on küll selg kange ja kaelasooned valusad, aga eks ma olin sellega arvestanud. Igatahes tundub mulle, et mind vaadates ei mõtle ta mitte "kallis ema", vaid hoopis "söök, võrratu söök..." :D

Non-stop söögiralli tagajärjel hakkab ta lähenema neljale kilole. Pole just teab mis raskekaallane, aga vähemasti on normi piires ikka juurde võtnud. On teine sellist väiksemat kribu-sorti. Ta juba kõhus oli mul väiksevõitu, ega muud kui et tuleb temast üks sale poiss.

Kõik muudkui nunnutavad seda väikest kunni, kes on kogu meie elu nüüd oma pilli järgi keerlema pannud, nagu peabki ühe väikese inimesega alguses olema. Eriti Martin, kes ei jõua venda ära musitada ja just eile teatas, et: "Ootasime küll õde, aga nüüd on see vend nii armas, et paremat ei saa tahtagi." :)

Ja kuigi suur õde leidis, et me oleme puhta lolliks läinud, siis on meil täna sünnipäev :). Kooki ikka tahaks ju...

...et võtaks või peatäie viina :)

2011-04-26T11:51:00.008+03:00

Tegelikult tahaks hoopis ühe peatäie magada.

Kalmer Tennossaar meeldis mulle lasteaias, hiljem mitte. Aga see laul on küll ülikõva ;), eriti minu praeguses poolsegases magamata olekus läheb hästi peale.

Kui tital jälle kõht korda saab, eks siis magan...

Meie pere :)

2011-04-21T10:29:00.023+03:00

Natuke ilusaid pilte ka, tehtud siis kui Rasmus oli 11 päeva vana :)

Pildistas Krista Kõiv, 9. aprillil 2011.

3 nädalat ja 3 last

2011-04-20T11:02:00.011+03:00

Rasmus sai eile 3 nädalat vanaks ja mina käisin teist korda teatris :)
Kuigi kodus on täiesti mõnus olla, on vahel kodust välja saada ka väga hea. Jätsime siis kõik 3 meest omapead koju ja läksime Elisega Sadamateatrisse, nägime head etendust ja palju sõpru.

Mul on veel väga hästi meeles eelmised korrad beebidega kodus, kui pooltele minu väljaminekumõtetele vastati: "Aga sa ju ei saa... kes siis last hoiab?"
Siis seda suurem on nüüd kontrast:
- Kas sa homme teatrisse tahad minna?
- Ma ei tea...
- Mismõttes ei tea? Muidugi tahad!
- Okei, ma siis lähen :)

Kui teatrist tagasi jõudsime, olid mehed küll pisut väsinud, aga paistsid rahulolevad ja olid tite kõrvalt ka väga head saia küpsetanud. Vat sellised imelised tüübid elavad meiega koos ;) Ja beebi - teadagi - lepib ju isa süles palju paremini. Magab :)

Tegelikult on mul ikka veel natuke raske harjuda mõttega, et mul ongi 3 last. Pigem on umbes selline tunne, et mul on kaks last ja üks beebi :). Suur õde ja vend on igatahes väga rahul, et meile just nii armas beebi on sattunud :). Ma olen ise ka väga rahul, aga mul on lihtsalt pikad juhtmed...

Iga päevaga ikka harjume ja kohaneme järjest paremini, titt kasvab ja juba saab temaga natuke mängida, ta on hakanud asju vaatama. Kui Martin klaverit harjutab - see on parim unelaul, viiulihelid nii väga talle veel ei meeldi. Täna kuulasime koos youtubest Mozarti muusikat: jõulisemate helide peale tegi ta üsna solvunud nägu, aga Papageno aaria peale jäi kohe magama :). Nüüd oleks veel ühte hands-free komplekti vaja - kas kandelina või kõhukotti, siis saaksin teda süles hoides ka oma töid ja toimetusi teha, sest päeval ta magab peamiset süles, voodisse pannes ärkab üsna kiiresti. Aga kui blogi saab veel ühe käega krjutada, siis tööd selliselt ikka ei tee...

Kassidel on uuest ilmakodanikust igatahes täiesti savi, aga koer muutub murelikuks, kui tita nutab. Ta tahaks teda kangesti lakkuda, aga ma ei lase. Küll jõuavad hiljem koos mööda põrandat käperdada küll.

Munapühad tulevad... nii lahe, nüüd hakkavad meil jälle käima lihavõttejänkud ja päkapikud ja muud armsad olevused, kes minu arvates ühe väikese lapse maailma kuuluvad :)

Viimnepäev

2011-04-20T09:36:00.013+03:00

Lavastus põhineb Mati Undi erinevatel näidenditel
VIIMNEPÄEV
Vanemuine

Lavastaja Robert Annus
Kunstnik Kaie Kal

Valguskujundaja Jaanus Moor

Osalised Maarja Mitt, Katrin Pärn, Karol Kuntsel, Markus Luik, Tanel Jonas, Raivo Adlas, Martin Kõiv

Viimnepäev on päev nagu päev ikka. Ainult selle erinevusega, et ta on viimane. Viimaseks päevaks on lauale toodud salat, tort ja kohv ning pere ja tuttavad ootavad lõplikku tagasivaatamist elule. Aga viimsepäevaline ei taha (no mitte kuidagi ei taha, ei taha ta heaga, ei kurjaga, ei naeru või nutuga) minna vastu päevale, mis järgneb viimasele päevale.

Esietendus 20.aprillil 2011 Sadamateatris

Eile oli kontrolletendus. Kõigepealt - nii tore on käia teatris, kui publik koosneb suuremas osas tuttavatest ja sõpradest. Ja kui siis on veel nii huvitav lavastus ka, siis on täiesti super. Natuke pikk oli ta küll, selles mõttes, et rinnalapse juurest väga pikalt eemal olla on keeruline. Aga õnneks on tal tasemel "imetav isa" :P, kes alati hakama saab :)

Aga nüüd lavastusest. Tegemist on kolme erineva näidendiga, mis üksteisega muus osas ei haaku kui et autor on sama ja aeg ka - selline mõnus nõukogude-värk. Miks ma ütlen selle kohta "mõnus"... sest et see ei olnud esitatud nii, et oleks olnud kurb või vastik. Nõukogude ajast olid esile toodud selle aja naljakad ja armsad küljed, nagu see, et külalised istusid pidulauas värvilistes toasussides või tort toodi sellisel nuppudega alusel, nagu kõik sellest ajast mäletavad. Akordion, süldipidu, punased nelgid ja need laulud (tantsudest rääkimata)... nostalgia missugune ja lõpmatult naljakas.

Kui näitlejatöödest rääkima hakata, siis võiks jäädagi kõiki häid külgi üles lugema. Maarja Miti kergemeelne naine oma ebalevate ristsammudega, Katrin Pärna pusasoengu ja lilla kleidi (ja prossiga!) vanem proua, Raivo Adlase seltsimees kiiktoolis ja hiljem vanaisa samas kiiktoolis. Tema peamine ülesanne oli magada, õigel ajal norsata ja mõni lause öelda. No super! Siis meeldisid mulle eriti Tanel Jonase ja Robert Annuse statistid. Minul tekkis kohe seos, et ahhaa, need olemegi meie... Vilde teatri näitlejad, kes igale poole filmidesse ja etendustesse ennast taustajõududeks topivad ja siis räägvad: "meie oleme Näitlejad" :D. Äratundmisrõõm missugune. Karol Kuntseli küsimused: "Jaa, ta kõnnib üle ekraani, aga MIKS ta kõnnib? Ja kust ta üleüldse tuleb? Ja kuhu ta läheb?" või tema teise vaatuse onu, kes ei suuda kuidagi ära väljendada oma põlgust Tanel Jonase tegelase vastu (kes näeb välja täpselt nagu pedobeard).

"Issand ta oleks võinud su ju ära vägistada!" - "JAA, oleks küll võinud :)".

Loll, kes vabandusi ei leia, aga ma rohkem ei viitsi laps süles siia ühe käega kommentaare tippida :). Mõnus lavastus oli igatahes.

Meil on majas remont

2011-04-15T12:39:00.004+03:00

Ma ei tea, millisel naabril ja ega sellel polegi mingit tähtsust. Sest absoluutselt on inimestel õigus keset päeva remonti teha, selle kohta ma ei ütlegi mitte midagi. Aga lihtsalt - iga jumala kord, kui mul õnnestub see titt suure surmaga lõpuks magama saada, hakkab maksimaalselt 5 minuti pärast puurimine ja kopsimine pihta. Ja need on helid, mis ka kahenädalase koheselt üles ajavad, kuigi ta muidu erinevat häälte suhtes veel üsna salliv on ja neid tähele ei pane. Isegi rongi vile on talle täiesti savi, aga see puurimine... Masendav.

Ja nüüdseks 2 ööd ja 2 päeva magamata minul hakkab juhe täiesti kokku jooksma juba. Eilne teatriõhtu jäi ära, sest ma oleksin teatris nagunii magama jäänud - mõttetu. Täna hommikul avasin meilikasti ja hakkasin nutma. Noh, pisiasi, aga ma olen nii väsinud ja tundlik praegu, et polegi palju vaja. Inimesed on õelad ja mul ei ole paksu nahka. Õnneks on häid inimesi muidugi rohkem.

Nädalavahetusel ehk saab natuke puhata. Siis on neid käsi siin kodus rohkem, mis beebit süles võivad hoida, et ta kogu aeg ei nutaks. Ah, ise nutaks ju ka, kui kõht valutaks kogu aeg ja tahaks soojas süles olla :)

Midagi head

2011-04-14T11:54:00.007+03:00

...on isegi selles, et Rasmus iga tunni aja tagant süüa tahab. Ma saan nii palju raamatuid lugeda :). Öösel muidugi üritan ta kõrval tukkuda, aga päeval muudkui loen. Just lõpetasin "Minu Eesti 2" ja alustasin "Näljamängude" 3. osaga "Pilapasknäär". Kuna Elise on meie pere peamine raamatukoi, siis on meil kodus suurel hulgal põnevaid nn "pubekaraamatuid". Kannatab lugeda küll :).

Kujutage ise ette: kui ta sööb umbes pool tundi järjest ja nii iga tunni tagant, siis olen ma umbestäpselt pool päeva kenasti horisontaalis (öösel nagunii). Noh, iga päev ei ole täpselt selline, vahel ta tõepoolest magab ka mitu tundi järjest ja seda aega ma siis kasutan tõepoolest töölaua taga. Ja kõik see päevaplaan on pidevas muutumises. Aga praegu on läbiv päevareźiim tõepoolest selline.

Ja ma (eriti) ei valuta südant selle pärast, et töö on tegemata ja triikimata pesu hunnik on juba peaaegu laeni :D. Rahvas õngitseb endale sealt ise vajalikke riideid ja triigib ise - mina üritan tita omadega kuidagi ennast järje peal hoida. Ja ei olegi midagi teha. Kui temal on mind praegu 24/7 vaja, siis nii on. Ja mina muudkui loen raamatuid :)

Ilus päev

2011-04-13T11:06:00.009+03:00

Ma ei saa küll täpselt aru, mismoodi see toimib, aga igatahes on vingumisest alati kasu ;)

No näiteks, kui ma olen juba tükk aega oma arvutiga hädas ja ta lihtsalt keeldub minu käes mingeid asju tegemast, siis piisab mul sellest, kui ma Veikole ära seletan, mis lahti on. Tema ütleb: "Vaata nüüd uuesti," ja arvuti selle peale hakkab tööle. Katsetatud juba umbes sada korda.

Sama asi juhtus nüüd Rasmusega. Sain oma eilse nutulaulu üles, kuidas ta üldse ei maga, kui selle peale tegi ta öösel 5-tunnise une, pluss veel 2 x 2 tundi, nii et mina olen jälle nagu uus inimene - puhanud ja rõõmus :)

Naljakas aga tõsi - tuleb natuke vinguda ja probleemid kaovad nõiaväel :P

Ilusale hommikule jätkuks sain kirjaga imeilusaid pilte. Fotograafi silm oskab vist kõik inimesed ilusaks teha, igatahes näeb meie pere nendel piltidel lihtsalt vapustavalt nunnu välja :D. Ma ühel heal päeval näitan teile ka ;)

Ja kui ühele emale öeldakse, et tema lapsed on maailma kõige lahedamad ja targemad, siis see on maailma kõige toredam ja ilusam asi, mida saab öelda. Aitäh selle eest! Muidugi olen ma ise oma laste üle alati uhke (no milline ema ei oleks), aga kui keegi teine samamoodi arvab, siis see teeb eriliselt rõõmu. Ehk ma siis ei olegi kõike nii valesti teinud, nagu mõni inimene arvab.

Ilus päev :)

Ja ma pean nüüd Rasmusega arsti juurde minema (ei tule tänapäeval arstid enam midagi imikuid koju vaatama, muudkui lippa aga ise), aga ta magab :D. No kuidas ma ajan magava lapse üles ja topin autosse. Jälle häda :D, aga niipidi on ikka palju parem.

Uus tase

2011-04-12T13:57:00.007+03:00

Poiss magab ainult kas süles või tissi otsas. Heal juhul pool tunnikest voodis ka. Õhtuti pisut pikemalt, kui ta arvab, et nüüd on öö. Öö algab kuskil 6-7 paiku õhtul ja lõpeb 2 ajal öösel (selle aja sisse mahub ikka paar söögipausi ka). Edasi järgneb tavapärane söön-olen süles graafik. Nii et võite arvata kui palju ma jõuan ise magada või midagi muud teha peale söötmise ja süles hoidmise :). Heal juhul panen jooksu pealt uue masinatäie pesu masinasse või järgmise kuivama. Triikimine, koristamine, söögitegemine, suurte lastega tegelemine või minu töö... need lihtsalt ei mahu enam kuskile minu päevakavasse. Paluks ühte kokka-koduabilist, et teised ei peaks ka töölt-koolist tulles muudkui kodutöid rabama, sest minust nende jaoks küll asja ei ole.

Kui mul täna hommikul kell 12 (või on see juba lõuna?) peale kurnavat ööd ja hommikupoolikut õnnestus ta süles magama saada ja oma voodisse toimetada... ja ta ometi magas :D, siis viie minuti pärast hakkas alumine naaber puurima. Njah. Laps õlale ja endale kohvi tegema. Mailid saab ka kuidagi ühe käega üle vaadata, aga muud midagi teha küll mitte. Nüüd on kell 2 ja tõstsin rõdule magama. Juba kümme minutit on rahulik, naaber puurib endiselt, huvitav, kas jõuan töökausta ainult avada või saan isegi paar tööasja ära teha?
Muidugi ma raiskan selle asemel hoopis siin aega. Aga ega see paar minutit nagunii midagi ei päästa. Nii... rong sõitis mööda ja just meie maja kõrval on see koht, kus ta alati vilet laseb :S. Aga poiss magab edasi :D, jee, vist on temagi juba totaalselt ära väsinud sellest jauramisest.

Aju on nii pehme juba, et ma ei suuda otsustada, kas minna ka magama või teha natuke tööd. Vist ikka tööd...

Ei, ärkas, läheb jälle lahti :D
Ta on nii lõpmatult armas. Kui ta ainult magaks ka natuke...

Rasmus

2011-04-09T18:26:00.021+03:00

Kui beebi sai 10 päeva vanaks, sai ta lõpuks endale nime: Rasmus :)

Mitte just kõige originaalsem nimi (aga siiski vähem esinev kui näiteks Martin või Kristiina, nagu ma rahvastikuregistrist järele vaatasin), aga ei esine meie kummagi suguseltsis ega ka tutvusringkonnas praktiliselt üldse. Samuti oli see võimalikest variantidest ainus, mis sai kõigi nelja pereliikme poolthääle. Nii et demokraatlik valik. Ja ilus nimi ju ka - kõik me oleme kasvanud üles Lindgreni erinevate Rasmuse-lugudega, nii et see on ühe armsa poisikluti nimi. Ja seda meie Rasmus justnimelt on.

Nii et sellega on nüüd vähemasti korras. Ei mingeid vaidlusi enam Johannese, Joosepi, Tasur-Eugeni ega muude variantide teemadel ;)

Vallamaja töötajate tegutsemine vääriks omaette peatükki, see oli lihtsalt naljakas. Aga ma jätan vahele. Kõik laabus kenasti ja seekord saime ka hõbelusika. Tartu linn mu eelmistele lastele neid igatahes ei jaganud.

Kahjuks on endale nime saanud poiss nüüdseks otsustanud, et magamine ei ole enam prioriteet. Täna üle saja aasta külas käinud sõbranna leidis küll, et see tähendab lihtsalt seda, et ta on üks normaalne laps. Hmh. Ju ma olen unustanud ja oma naiivsuses arvasin, et beebide peamine tegevus on magamine :D. Nojah, aga see ei tähenda, et tore ei oleks.

Aga see, et Krista meile külla tuli, oli igatahes üks väga meeldiv üllatus, mille tagajärjeks peaks olema hunnik ilusaid pilte :). Tegelikult ei ole möödas siiski veel mitte sada aastat, aga mingi neli või viis juba küll ja me hoiame üksteise tegemistel silma peal ainult blogide ja facebooki kaudu. Sellest on muidugi kahju, aga hea, et needki kanalid on, muidu ei teaks üldse midagi. Kunagi ennemuistsel ajal olime nagu sukk ja saabas, neid aegu on alati tore meenutada kui jälle kokku saame. (Ja ma ei ütle, mis avastuse me just tegime, et mitu aastat tagasi me koos esimesse klassi läksime, see number on liiga jubedalt suur :P) Lõpetuseks sai muidugi vahetatud traditsiooniline "peaksime tihemini kokku saama" lause ja noh... eks paistab, kas näeme jälle viie aasta pärast või õnnestub seekord varem :D

Patukahetseja

2011-04-09T18:05:00.015+03:00

Isaac Bashevis Singer
PATUKAHETSEJA
Vilde teater

Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Jüri Kaldmaa
Dramatiseerija: Jüri Kaldmaa
Jidiši keelest tõlkinud: Kalle Kasemaa
Kunstnik, plakati autor ja helikujundaja: Ursula Noor
Valgus: Aare Vider
Heli: Sander Soo ja Tõnu Kolju
Mängivad: Matti Linno, Rein Annuk, Ursula Noor, Aire Pajur, Tess Pauskar, Anni Luud

Enne kui meelest ära läheb: ma käisin ju eelmisel laupäeval teatris esietendusel :)
Vist ei ole väga palju hulle, kes 4-päevase lapse kõrvalt teatrisse tormavad, teisel õhtul sünnitusmajast kodus. Ega ma ise polekski selle peale tulnud, aga Veiko ajas mu kodust välja :P. See oli temast väga armas ja teatris oli tore. Sain jälle inimeste sekka ja puha. Istuda oli raske ja keskenduda veel raskem, mõte läks kogu aeg koju lapse juurde, aga sellegipoolest oli see üks meeldiv ettevõtmine.

Meeldis. Oli häid ja natuke halvemaid külgi, osa läks minu kõrvust mööda, sest tegevuse jutustamise jälgimiseks peab olema topelt kontsentratsioon, aga sellega on minul praegu raskusi. Tõeliselt huvitavaks läks minu jaoks sealt, kust algas dialoog, ehk Tessi lavale tulekuga. Ja tema teeb ka minu arvates selle tüki parima rolli, väga nauditav oli vaadata, kuidas alguses tuleb lennukisse häbelik "vanaema-kotiga" prillipapa ja muutub mõne aja pärast tõeliselt võrgutavaks vamp-naiseks. Seda vaadates oli mul siiralt hea meel, et Tess selle rolli sai, sest mina küll ei oleks nii hästi osanud... Ja ta nägi ikka tõesti väga ilus välja seal :)

Lavastus oli põnev, ainuke asi, mis jäi väga silma ja häirima - kui näed, et näitleja tegeleb peamiselt teksti meenutamise, aga mitte oma rolliga. Ja kui isegi mahalugemisega on raskusi, siis ajab ikka natuke ahastama küll. Või et peopesas on spikker, siis mõtlesin küll, et mismõttes nagu... :D Kooliteater?
Okei, loodetavasti nad treenivad oma mälu ja saavad tekstid pähe, siis muud ei olegi vinguda. Kuigi see, et tekstiraamatuga laval ringi käiakse, ei meeldi mulle mitte ühelgi juhul. Kohati kasutatakse seda ka profiteatrites ja ka seal häirib see mind alati.

Aga jah, see teksti asi oligi peamine miinus, kõik ülejäänu läheb üldiselt plusspoolele. Muusika ja valgus ja kõik... Tublid :)

Elu beebiga

2011-04-07T18:04:00.012+03:00

Poiss on nüüd 9 päeva vana. Ikka veel ilma nimeta :), aga võib-olla homme... sest peaaegu oleme jõudnud kokkuleppele. Ikkagi vaja nelja inimese nõusolekut ja see polegi nii lihtne - igaühel on omad soovid ja eelistused.

Aga elu... Elu nagu lill. Beebil siis. Mina magan, söön ja käin pesemas vastavalt sellele kuidas beebi parajasti lubab :). Aga ta on hea laps, tõesti hea. Alates juba sellest, et ta ei lasknud mul sünnitamise ajal kaua piinelda ja sündis pooleteise tunniga ära. Ja siiamaani on temaga olnud üsna kerge, sööb ja magab ainult. Jaa ma tean, et enamik titasid peakski alguses niimoodi tegema, aga mul on ka teistsuguseid kogemusi sellest, kuidas ööde kaupa karjuva imikuga põrandavaiba sisse vagusid sisse kõndida ja väsimusest praktiliselt kokku kukkuda. Sellega võrreldes on praegu ikka superluks.

Kuigi kaks viimast päeva on ta otsustanud, et päeval magada on mõnus ainult nii, et samal ajal saab KOGU AEG süüa :D. Okei, vaatame siis temaga koos meie seriaali edasi, varsti saab juba kolmas hooaeg läbi. Aga kurnav on ikka küll. Õnneks on Veiko sel nädalal veel kodus ja laseb mind vahepeal teise tuppa magama. Väike õgard lepib mingi aja ka niisama kiigutamisega. Ööd on õnneks küll rahulikud, sööb ja magab 3 tundi kenasti, no mitte alati, aga peaaegu. Nii et tegelikult pole elul vigagi. Vahepeal käisime ka õue-eluga tutvumas, aga selle vihma ja uduga täna küll ei läinud.

Ja suured lapsed ei jõua teda ära nunnutada :). Neil on veel natuke raske harjuda mõttega, et see nunnu beebi ongi nende päris vend, kes jääbki alatiseks meie juurde elama. Mitte lihtsalt üks väga armas beebi, kes meile külla on tulnud. Ja koer läheb suurest õnnest pidevalt lolliks, kui saaks, siis ainult lakuks seda titte, aga kahjuks ei saa. No ta lihtsalt on nii kohutavalt armas ja nii uskumatult pisike. Nagu üks väike kapsaussikene. Nutab vähe ja vaikse häälega ja üldse on üks väga muhe tegelane. Läbi une naeratab kogu aeg laialt. Ju siis on ilusad unenäod.

Elu beebiga on ikka üks väga armas aeg.

29. märts 2011

2011-04-01T14:24:00.006+03:00

Kell 12.02 saabus meie perre uus poiss, 49cm ja 3284 g :)

Märtsi lõpp või midagi?

2011-03-25T17:48:00.004+02:00

Käisin autot lume alt välja kaevamas ja akendelt jääd kraapimas... kevad???

Arst soovitas lastega kelgutama ja Muna- või Toomemäele ronima minna, et ei peaks enam kaua ootama.

Üldiselt on tore. Lapsed saabusid õnnelikena ja nüüd on juba igaüks oma teed läinud, üks ühe, teine teise sõbra juurde :D. Ikkagi veel viimased koolivaheaja päevad ju.

Aga minule lendasid just nüüd mingid eriti tähtsad ja kiired tehingud peale, mida ilma minuta kindlasti teha ei saa. Juhhei, võtan aga sünnitusmajja läpaka kaasa ja tuhude vahepeal panen bilanssi kokku :P

Reede

2011-03-25T09:29:00.005+02:00

Ja saabki puhkuse aeg läbi, teatud mõttes. Lapsed peaksid olema juba omadega Tallinnas, millal täpselt koju jõuavad, pole teada.
Samas Veikol just algab puhkus, mis tähendab ka seda, et pojakene võiks nüüd juba sündima hakata. Kõige tobedam oleks, kui ta otsustab kogu selle puhkuse aja veel vastu pidada ja alles siis tulla :S. Ega muud midagi, aga elu teeb see märksa keerulisemaks.

Ja siit vastused teie kõikide küsimustele: Jah, minuga on kõik hästi. Ei, ma veel ei sünnita. (Hoiate aega ja energiat kokku, täna võib küsimata jätta :P).

Mõned inimesed, kellele ma ammu (ikka kuude kaupa juba) pinda käin, et ma tahaks nendele tööd ära teha, tooge mulle ometi pabereid, teevad seda nüüd. Mõistlik? Ega mulle ju nii väga meeldibki otse töölaua tagant sünnitama tormata. Aga muidugi ma teen, nii palju kui jõuan, sest pärast on veel raskem.

Tähtaeg on esmaspäeval. Elise sündiski täpselt siis kui arst oli ette määranud. Martin venitas veel nädala. Ei tea, mis tõugu see kolmas on, loodetavasti mitte liiga laisk :D. No ma ei viitsi enam... Magada on raske, selg valutab. Aitab küll juba sest rasedusest, ma mõtlen. Lapsel tundub, et on ka juba kitsas. Muudkui sirutab ennast kuskile mulle ribide vahele, mis pole just eriti mõnus tunne.

Et kõik see lugu algas teatrist, siis sobiks talle ideaalselt sünnikuupäevaks 27. märts - rahvusvaheline teatripäev :)
Aga ootame ja vaatame. Nii või naa, ega kaua enam pole jäänud.

Ootuses

2011-03-22T16:40:00.005+02:00

Vastakad tunded. Ühest küljest tahaks juba nii väga beebi koju tuua. Teiselt poolt on hullult mõnus praegu Veikoga kahekesi kodus olla ja õhtuti tundide kaupa telekat vaadata, mida mul muidu peaaegu kunagi aega teha ei ole. Vaatame ühte seriaali ja järjest põnevamaks läheb, kolme päevaga oleme vist 12 (või oli juba 13?) osa ära vaadanud :D. Puhkus missugune, lapsed tulevad alles reedel tagasi.

Samas on iga päev selline tunne, et kohe-kohe... ja eks ta nii võibki olla. Nagu viitsütikuga pomm :)
Ja päeval teen igavuse peletamiseks tööd. Ikka päris palju teen - nii tubli pole ma küll ühelgi kevadel olnud. Mis annab lootust, et sel suvel saab rahulikult puhkust ka võtta :)

Tänase päeva mõte

2011-03-20T15:19:00.001+02:00

Kui kõnelda üksainus kord,
on vastutus nii suur,
et ükski sõna ei näi väärt,
et öelda.

Kui elada üksainus kord,
on võimalus nii suur,
et tardud
ning ta tummalt lased mööda.

Doris Kareva

Kuninga kõne

2011-03-18T10:49:00.007+02:00

The King´s Speech

No oli see alles üks hea film :)
Ja tõeliselt ärateenitud oscarivõit minu väga ammusele lemmiknäitlejale Colin Firthile. Ikka tõsiselt vinge näitlejatöö, mitte mingi romantiline pläma, mida ta ka palju (ja siiski samuti väga hästi) teinud on. Kes veel pole Kuninga kõnet näinud, siis vutt-vutt vaatama ;)

Vabadus

2011-03-17T16:08:00.007+02:00

Sain lõuna paiku lakoonilise sms-i oma pojalt: "Oleme Türgis :)". Küllap on seal nii palju tegemist, et pikemaks kommentaariks polnud mahti. Mina olen nüüd rahulik, sest ma kardan ise lendamist ja kardan ka kui lapsed lennukis on. Kui kohal, siis tean, et küllap nende järele seal kenasti vaadatakse. Ja meil Veikoga on nüüd nädal aega vabadust :D, ei teagi kohe, mis sellega nüüd siis peale hakata. Esialgu tegin hoolega tööd, pesin pesu, triikisin, kokkasin, koristasin ja tundsin ennast muidu kangesti tublina :)
Ja kuigi ma hakkasin nende järele igatsema sel samal minutil kui nad uksest välja astusid, siis ometi on selline vaheldus ka väga hea. Veel viimane hingetõmbeaeg enne uusi põrutavaid sündmusi.

Vahearuanne

2011-03-16T10:11:00.006+02:00

Käisin arstil, titekaga paistis kõik korras olevat. Ma ise olen üsna väsinud, sest magamine läheb järjest keerulisemaks. Vererõhk on maas ja laps on vaagnasse vajunud, nii et raske on olla. Tore on see, et tegemist on teiste soove arvestava persooniga :P, ma hoidsin kogu aeg hinge kinni, et ta tänaseni ikka vastu peaks - nüüd saadan teised lapsed ära reisile ja võin kasvõi kohe sünnitama minna :D

Töö ja muidu puhkamise mõttes võiks ju veel oodata, aga muidu küll mingeid vastunäidustusi ei ole. Aeg on ju põhimõtteliselt käes ja kaaluks pakkus arst ka juba nii suure numbri, mis vastab Elise sünnikaalule - 3300. Kuigi see kõhus kaalu arvestamine on üsna suvaline nagu ma tean. Aga noh, eks ta ise teab ilmselt paremini, millal see õige aeg on.

Koerast ka natuke. On teine meil pisut ülekaaluline, nii paari kilo jagu. Sai siis ostetud udupeent dieettoitu talle, mis toimib ideaalselt - koerale see absoluutselt ei maitse ja ta on lihtsalt söömata nüüd juba päevade viisi. Dieet missugune, eksole. Suure hädaga paar krõbinat ikka sööb ära, aga see on ka kõik. Kahjuks maitseb sama toit suurepäraselt kassidele, nii et me peame seda nüüd nende eest ära peitma. Ja koera eest jälle kassitoitu, mis ongi see kurja juur, et ta liiga paksuks läinud on. On ikka veidrikud küll. Kõik, mis on teise oma, on ikka parem :D

Aga nüüd vaja veel igasuguseid asju korda ajada. Naljakas, ma pean elama praegu täpselt nii, nagu iga päev oleks viimane :D, mitte küll otseses mõttes, aga ega ei tea ju, kuidas pärast see elu ja aja planeerimine läheb. Ootan ja kardan ühekorraga. Hoidke siis pöialt ;)

Martin 10

2011-03-12T11:57:00.011+02:00

Kümme aastat tagasi kell 7.24 ta sündis. Ja nüüd on juba selline mees :)

Ma olen seda juba vähemalt sada korda öelnud, aga ei väsi kordamast: paremat poega ei oskaks endale tahta. Mitte mingi ideaalne laps, aga väga hooliv ja südamlik on ta küll. Oma tegemistes väga tubli ja püüdlik (vahel laisk, aga kes seda vahel ei oleks). Üks tema kõige tugevamaid omadusi on tavapärasest suurem empaatiavõime juba väga pisikesest peale. Ilmselt selle tõttu on tal ka peaaegu kõik inimesed sõbrad, kellega ta kokku puutub. Mängib hästi klaverit, laulab poistekooris, käib teatrikoolis ja karate trennis, on juba mitu korda osalenud suurtes teatriprojektides. Tõeline aktivist :D, ja koolis on tal ka head hinded. Minu väike ja tubli põselohkudega päike :)
Saab veel natuke aega ka 10-aastasena oma pesamuna staatust nautida, siis peab teatepulga üle andma ;)

Pidas hommikul vennaga läbirääkimisi, et see veel natuke kannataks... parem ikka kui igaühel on oma sünnipäeva päev. Kuigi mina tunnen ennast täna imelikult. Aga loodetavasti vend ikka kannatab veel natuke.

Varahommikul tegime Martinile Veikoga koos kakofoonilist üleslaulmist. Elise on Tallinnas emakeele olümpiaadil, seega kandvad jõud puudusid. Vaene laps oli juba paar tundi oodanud ja magajat teeselnud ja ometi läksime me teda üles laulma juba kell 8. Kannatlikult teeskles :D.
Õhtul tuleb suur pidu koos klassikaaslastega.

Aeg maha. Või siis mitte.

2011-03-11T11:58:00.006+02:00

Kui praegu peaks teoreetiliselt olema veel viimane puhkamise ja väljamagamise aeg enne seda, kui tõeliselt lõbusaks läheb, siis meil on just vastupidi - täielik hullumaja puhvet ja tuli takus. Ei mingit rahulikku elu, rahvas tormab põlevate silmadega (või vastupidi, täiesti juba kustunud ilmega) ringi ja Ajab Asju :D

Minule on jäänud peamiselt abistava personali roll, vaadata, et oleks midagi süüa, puhtaid riideid, pakkuda taksoteenust ning õppimise ja klaveri harjutamise abi :P. Oma töö tegemise võimalikkusest ma eriti ei unistagi. Sest neil vähestel vabadel hetkedel, mis tekivad, ma lihtsalt ei jaksa, puhkamisvajadus on tavapärasest ikka märkimisväärselt suurem.
Peamine, et üksteise näod meelest ära ei läheks, eksole :D

Ja väike lootus on, et järgmisel nädalal läheb rahulikumaks. Ehk ma siis veel ei sünnita ja saab korraks aja maha ka võtta...

Onu Vanja

2011-03-10T13:11:00.011+02:00

Anton Tšehhov
ONU VANJA
Vilde teater

Lavastaja: Raivo Adlas
Kunstnik: Ene-Luik Mudist
Plakat: Mall Vahtre
Video: Urmas Reisberg
Valgus ja heli: Veiko Saago
Mängivad: Piret Kuub, Julia Laffranque, Helve Nurk, Matti Linno, Mare Jõgi, Aire Pajur, Urmas Kalla, Vjatšeslav Kislitsin, Peeter Novoseltsev, Marek Ranne või Tarmo Teekivi

Esietendus 9. märtsil kell 19, Staadioni 48 suures saalis.

Omadest on väga raske kirjutada, peaaegu võimatu. Omade tegemisi hindad ju ikka, isegi kui alati kõige paremini välja ei tule. Minu jaoks oli see siiski kahjuks üsna keskpärane lavastus, liiga palju jäi õhku küsimusi. Ei näinud seda kirge ja suurt armastust, suhteliinid jäid arusaamatuks. Ei suutnud leida põhjendust ühe tegelase kaasamisse ainult videona, paar tegelast jäid veel ainult liikuvateks kujudeks, kelle olemasolu või puudumine ei läinud üldse korda.
Füüsiliselt oli raske vaadata, sest helitugevus oli liiga suur, näitlejad rääkisid liiga tugeva häälega. Eriti esimeses reas istudes oleks tahtnud mitmel korral kõrvad kinni katta, saal on piisavalt väike ja nii valju rääkimise puhul ei suuda enam mõtet jälgida. Keskendud sellele, et selle lärmiga toime tulla :D. Ühe noore naise pidev vingumine tekitas ebamugavust, järgmise stseeni titehääl ei olnud sugugi parem. Alles tüki lõpus, kui näitlejanna kasutas omaenda loomulikku häält, oli hea kuulata.

Plussidest - väga meeldis arsti osatäitmine. Purjus inimest ei ole lihtne loomulikult mängida. Meeldis ka vana lapsehoidja ja kohati professor. Video kasutamine iseenesest tegi asja huvitavaks, aga seda oli liiga palju ja ta kippus segama selles mõttes, et enam ei saanud aru, millised laval olevatest inimestest näevad videos toimuvat ja millised mitte. Väga hea oli elava muusika kasutamine, mängiti klaverit ja kitarri, lauldi. Kostüümide kohta ei oska midagi öelda, sest tundus, et suurem osa rahvast esines lihtsalt oma tavalistes riietes. Lapsehoidja oli kostüümis ja arsti öösärk tekitas rahvas elevust :D. Videodaam oli rõhutatult kaunis ja tegeleski suures osas mingi moedemonstratsiooniga, kahjuks jäi sisu välisele kõvasti alla, suured tunded tundusid väga võltsid, mängitud ja näidatud. Ikka pilk kaamerasse, et kas te nüüd ikka nägite, kuidas me siin kangesti armastame - no ei tundunud loomulik. Minule tegi veel väga nalja see koht, kus on öö ja professor räägib oma naisega juttu. Täiuslik "põdra maja" stseen :D, kus püüdlikult iga lause vahele haigutatakse.

Nii. Lõpetuseks olen ma täitsa kurb, et ma nüüd nii kriitiline olin. Tahaks ikka hästi öelda ju. Ma igatahes loodan, et sissemängimisega läheb asi paremaks, apse tuleb vähem ja liinid muutuvad selgemaks. Kuigi videos enam parandusi teha ei saa, see on nagu on. Kui vähegi õnnestub, tahaksin teise arsti osatäitmise ka ära näha (see on ka ainus roll, mida on dubleeritud). Ehk peaksin enne näidendi uuesti üle lugema, et paremini aru saada. Tšehhov mulle väga meeldib, teda ma olen iga kell nõus uuesti lugema.

Kui keegi osatäitjatest nüüd peaks siia lugema sattuma, siis palun ärge solvuge, ma olen lihtsalt aus ja kirjutan nagu mulle hetkel tundus. Kõik need inimesed on teinud superrolle, mida võib taevani kiita, kellegi kohta ei tuleks mul pähegi öelda, et ta ongi kehv näitleja või midagi taolist. Lihtsalt et alati ju ei ole kõik rollid suured õnnestumised ja ma arvan, et võltsid meelitused pole ka miskit väärt. Seekord kahjuks ma arvan nii, aga soovin jätkuvalt kõigile edu ja kordaminekuid, sest te olete kõik supertublid ja andekad. Ja pealegi - kindlapeale arvab mõni teine vaataja hoopis teistmoodi. Ühte võin küll öelda - "Onu Vanja" oli huvitavam vaadata kui "Tabamata ime" ;) ja see võiks küll kõlada nagu kompliment.

Oh happy day

2011-03-08T18:13:00.008+02:00

Mõned asjad mis tunduvad liiga head, ongi päriselt tõsi :)

Naistepäev (F)

2011-03-08T14:33:00.013+02:00

Ma loodan, et mu hea sõbranna ei pahanda kui ma kopeerin siia selle, mis ta mulle täna hommikul ütles:

Tere, Kristiina. Näen küll, et oled eemal, aga ma tahtsin sulle kena naistepäeva soovida. Tead, eile mõtlesin sinu peale ja mõtlesin, kui tore see on, et sul on õnn saada kolmandat korda emaks, sest minu silmis oled sina ideaalne ema, keda võiksid endale kõik lapsed soovida. Sinu puhul oleks puhas raiskamine, kui sul poleks lapsi!

Olen sind emana vaadanud ja mulle tohutult meeldib see, kuidas sa oma lastesse suhtud, kuidas sa pead tähtsaks eluterveid asju ja kui palju sa panustad sellesse, et lapsed saaksid peale tavahariduse ka piisavalt tegevust huvihariduses - see on nii super, et seda on raske sõnadesse panna. Peale selle oled sa ideaalema ka selle poolest, et oled nii noor ja kena, sa oled lastele mõistev ja arusaaja kaaslane, kelle poole nad kunagi ei pelga pöörduda, et ei tea, kuidas ema suhtub või ega ta näägutama ei hakka. Sinu puhul ei kujuta seda üldse ette ja minu meelest on see parim, et saad veel ühe pisikese tibu, kellele olla maailma parim emme.

Mulle meeldib, et sa oskad oma laste eest seista, sa oskad teha valikuid lastest lähtuvalt ja neid arvestades, ja isegi kui sul on olnud raskeid aegu, siis oled osanud oma lastest kasvatada just sellised imetoredad lapsed, kes on osanud sind su rasketel hetkedel toetada ja lohutada. Sa oled kaunis, tark ja imeline naine ja minu meelest on maailm ja elu õiglased selle poolest, et sinu võitluste krooniks on ta andnud sulle imelise armastuse, imelised lapsed, imelise mehe ja suure õnne kõige selle näol! Väga-väga hea meel on sinu pärast. Sa oled väga-väga armas, hooliv, tark ja andekas naine, kes väärib parimat - ja sul on nii palju, mille üle rõõmu tunda ja õnnelik olla.

Igatahes - kõike kõige paremat sulle igal päeval, tunnil, hetkel - oled selle kuhjaga ära teeninud.
Imeline naine oled.
Soovingi sulle kaunist naistepäeva jätku.

Sellist kiidulaulu pole ma igatahes ära teeninud. Aga sellegipoolest tegi südame nii soojaks ja päeva ilusaks. :) Ja tahaks ju natuke kekata ka, et mulle keegi ometi NIII hästi ütles :P. Nõus olen ma kahtlemata selle osaga, et mul on väga-väga vedanud kõigi kallite inimestega enda ümber.

Ja just naised ise teavad, kui väga me tegelikult häid sõnu vajame :)
Inimesed peaksid üksteisele rohkem hästi ütlema, ka kõige tavalisematel päevadel.
Täna on natuke eriline päev, siis seda enam ;)
Head naistepäeva!

Avastasin

2011-03-08T14:29:00.005+02:00

...et väga hea on ennast tühjaks kirjutada ja siis see kirjutis mustanditesse jättagi. Pole teil ka vaja kõike teada ;)
Aga vahepeal on vaja ennast välja elada ja kui pole parajasti kellegagi rääkida, sest näiteks onu Vanja vajab valgustamist või mõnel muul põhjusel, siis blogi on just üks hea koht :D

Täiuslik elu

2011-03-06T14:30:00.007+02:00

Selline pühapäeva-sünnipäevahommik:
Veiko küpsetatud imeõhukesed ülepanni-pannkoogid maasikamoosiga,
ühine "Tsaar Saltaani" multika vaatamine,
nii palju häid soove :)

Ausalt, ma tunnen ennast nagu lapsepõlves. Ja lapsepõlv on siiamaani mu elu kõige õnnelikum aeg olnud. Paistab, et ta on saanud endale tõsise konkurendi minu praeguse elu näol, sest kõik on lihtsalt nii hästi.

Nüüd jäime kolmekesi, Veiko läks Vanemuisesse lavale, meie hakkame filmimaratoni pidama. Esialgses kavas on kolm romantilist filmi :P ja mitte midagi asjalikku. Puhtakujuline lebopäev.

Eile oli ka väga tore. Aitäh kõigile headele sõpradele!

Õnneks

2011-03-04T11:54:00.002+02:00

...on mu elus kõige tähtsam asi siiski olemas :)

Ja pealegi...

2011-03-04T11:24:00.004+02:00

Kui mingid asjad hakkavad korduma, siis peaks vist sellest midagi järeldama?

Solvumine on nõme. Pealegi olin ma selleks enam-vähem valmis - kogemused. Aga ikkagi puudutas. Hetk oli väga vale, ma olin just väga pikalt mõelnud sõpruse ja sellega seonduva üle.

Aga ma nüüd maadlen oma deemonitega üksi edasi. Vaevalt see kellegi teise asi on kui mul katus ära sõidab.

Pfff

2011-03-04T09:24:00.004+02:00

Kui ma praegu ütleksin, mis asi mul tuju ära ajas, siis peetaks mind tõenäoliselt maailma kõige tobedamaks inimeseks. Ma ise pean ka. Aga kui oled parajasti üliemotsionaalne ja niigi tunned mingist asjast puudust... siis ei tasu igasuguseid asju lugeda, mis seda tunnet süvendavad, loogish. Nagunii ütlevad kõik loogilised põhjendused, et sellise asja pärast küll kurvastada ei tasu. Aga millal enne emotsioonid loogikale on allunud?

Tasur-Eugen

2011-03-02T12:27:00.009+02:00

Elasid kord kolm venda: Eugen Kapp, Villem Kapp ja Kopvillem...

Kes on ajalooga kursis, need teavad, et Tasur-Eugen tuleb meie pimesi valitud nimeraamatu mängust ja esimesena sattus sõrm just selliste nimede peale. Nimi on meil siiamaani aktiivselt kasutusel kui nimetus, ehk siis on täiesti normaalne küsida: "Ei tea, mis me siis Tasur-Eugenile nimeks paneme? :D"

Siinkohal tahaks tervitada kõiki lapsevanemaid, kes oma pojale on nimeks pannud Eugen (sest isegi nimeraamat ütleb, et Tasur on kirjanduslik nimi, mis tuleb Tasujast ja ma võin kihla vedada (kuigi mürki ei julge siiski võtta), et sellenimelisi inimesi päriselt ei eksisteeri). Nimi ei riku meest ja Eesti muusika vastu pole mul midagi, aga no tõepoolest...

Võib-olla peaks lähtuma eestlaste vaimuvaesusest ja meie rahvuseepose eeskujul panema pojale nimeks hoopis Veikopoeg? :D

Igatahes. Mida lähemale tähtaeg tuleb, seda rohkem hakkab mulle tunduma, et see laps jääb küll ilma nimeta. Mingeid variante ju on, aga mitte ühtegi sellist, mis tekitaks tunde, et jah SEE ongi õige. Lisaks veel see takistav asjaolu, et iga vähegi normaalsema nime peale on suurematel lastel tuua näide mõnest vaenlasest või sõbrast, kes just sama nime kannavad, mistõttu on need meie peres täiesti välistatud. Pfff.

Klassikaline "ütle üks ilus poisslapse nimi" hakkab muutuma teatud määral painajaks :). Ikka ootan valgustuslikku momenti, aga mis siis kui seda ei tulegi? Siis panemegi Tasur-Eugen ära :P

Igatahes teeb T-E sellist mürglit, et me saame ainult itsitada, kuidas mu kõht oma iseseisvat elu elab ja tantsu lööb, vahepeal täiesti uskumatuid kujusid võttes. Minule toob see kaasa sellise totaalse väsimuse, et ma suudan ainult magada. Ma ärkan küll igal hommikul kell 7 ja viin lapsed kooli, aga pärast seda pole mingi probleem uuesti magama minna ja teha seda näiteks poole 12ni. Siis paar tundi töötegemist imiteerida ja uuesti nt kolmeks tunniks magama minna. Siis tuleb laste kokkukorjamise aeg ja õhtul peab natuke tegutsema ka, sest neil on mu abi vaja. Aga see aeg pole pikk, sest hiljemalt kell 22 kukun ma uuesti voodisse. On vast elu, ah? Energiavarud on ilmselt nullis, hoolimata sellest, et ma söön igasugu vitamiine ja muid vajalikke asju, sest kogu selle magamise juures olen ma ikka pidevalt väga väsinud. Ja öine uni on tegelikult väga katkendlik ja raske.

Veikoga kohtume endiselt ainult magavas olekus (hea, et siiski). St tema läheb ja tuleb enamasti siis, kui mina kas veel või juba jälle magan. Vahepeal saame üksteisele autoaknast lehvitada, kui üks tuleb ja teine läheb või vastupidi. Aktiivne elu on tore, aga päris selline...:S No vähemasti on lootust, et see ei jää väga kauaks enam nii. Ma tean, et see pole meelega ja mul on külmkapis lohutuseks jäätist (tegelt enam ei ole, ma just sõin selle ära), aga ikkagi kipub vahepeal masendavaks.

T-E annab vahepeal libavalusid, mis paneb mõtlema, et tõepoolest viimane aeg on haiglakott kokku pakkida. Aga muidugi mina oma laiskuses eelistan pool ööd muretseda ja peas nimekirja koostada, et kui peaks kiireks minema, mida siis sinna sisse loopida, selle asemel, et ta lihtsalt kokku panna. Arvake ära, kas ma hommikul tegin seda? No muidugi mitte ju.

Mh, ma ei teagi nüüd, kas blogi kirjutamine läheb "töötegemise imiteerimise" alla ja võiks uuesti magama minna? :D Silm vajub ausalt öeldes kinni jälle, koer ka norskab siin mu jalgade ees nii mõnusasti. Pole vist mõtet punnitada, vbl on mul vererõhk jälle madal või miskit... igatahes pea on tühi ja voodi kutsub. Head und!

1. märts

2011-03-01T10:17:00.021+02:00

Polegi nagu midagi öelda, elu veereb tasakesi edasi. Nii masendav enam ei ole nagu vahepeal tundus, aga väga lust ja lillepidu ka just mitte. Viimased nädalad on jäänud, kohustusi selle aja sisse peab mahtuma topeltkogus. Teen, kuni jaksan, see ongi kriteerium. Üle pingutada pole enam võimalik, siis hakkab tervis kohe streikima, nii et ma siis puhkan ilma südametunnistusepiinadeta.

Eile sain terava elamuse osaliseks. Ei hakka täpsustama, aga mul käis politsei koos läbiotsimisorderiga. Tekst oli päris õudne, kuidas nad kõik võivad läbi tuhnida, reaalsuses nad esikust kaugemale ei tulnudki. Pärast sain koopia protokollist, kus on peal ka trükitud lause ".... või näidata laiba või tagaotsitava peidukoht." Irw. Küsisin nende viisakate uurijate käest, kust pagan ma neile selle laiba peaksin võtma küll. Siis nad natuke kohmetusid ja vabandasid, et see selline standardtekst või nii. Aga asi pole minus, on kaudselt mu tööga seotud, aga siiski mitte minus, nii et ma rohkem ei kommenteeri. Vahel on jube kasulik olla silmnähtavalt rase, siis ollakse sinuga eriti kena ja tehakse mööndusi, et ma ei pea kuskile kohale ronima, sest aega kuluks nende protseduurireeglite peale lihtsalt palju. Nüüd olen vabastatud :)

Beebivoodi sai valgeks värvitud. Ma olin väga skeptiline, aga Veiko tegi ilusat tööd ja nüüd näeb see palju parem välja. Ostetud kunagi Elise jaoks, siis kasutas seda Martin ja lõpuks üks mu sõbranna laps. Nüüd ringiga jälle meil tagasi ja uut värvi. Väga hea voodi, iga laps on saanud seda kasutada vähemasti 3 aastat, kuna teda saab mitut moodi ringi sättida. Vana ja armas ja vastupidav. Madrats sai küll uus ja peen :), "vanasti" selliseid ei tehtudki.

Ma olen kõikides oma unenägudes ka suure kõhuga :D ja ma juba muretsen ette. Mitte pidevalt ja mitte veel väga kõvasti, aga ikkagi. Igasuguseid lugusid on ümberringi ja noh, teate küll... päris niisama lihtne see asi ka ju pole. Läheb küll kiiresti meelest, aga ikkagi. Kõhe natuke, noh. :)
Osad minu hirmud ei läinudki täide, nagu näiteks see, et ma äkki lähen kohutavalt suureks. Mul on ainult kõht ees ja seegi mitte seda nägu, et peaks varsti sünnitama minema, muus osas ei olegi midagi eriti juurde tulnud. Nu eks paistab, mis pärast sünnitamist alles jääb ja kaua sellest taastumine võtab. Praegu tundub igatahes täitsa ok. Elise juba nurises, et ma ei näe üldse selline välja nagu ta kujutles, et ma lähen :D
Martin ei jõua enam hästi oodata. Käis Tallinnas mu venna last vaatamas, et siis sai vähemasti ühte titte juba katsuda, muidu võib ootamine ära tappa. Ja mu vanemad sõidavad nüüd kaheks nädalaks minema - minule on antud karm käsk selle aja sees veel mitte sünnitama hakata. Lihtsalt et see teeks elu veel sada korda keerulisemaks, kui meie kavatseme paar päeva haiglas veeta ja koolilastel lõuna ajal vanaema-vanaisa võtta pole. Enne tuleb veel paar sünnipäeva ka ära pidada, minu ja Martini oma.

Mingid pinged on vahepeal õhus, ma arvan, et kõik on natuke ärevuses peatselt saabuva suure elumuutuse pärast. Ja muidu ka kiire aeg. Kellel liiga palju koolikohustusi, kellel õhtuti ja puhkepäeviti proovid ja etendused, kellel liiga palju tööd ja muidu raske olla. Tegevuse puudust just keegi kurta ei saa.

Aga ilm läheb tasapisi järjest mõnusamaks ja ma mõtlen, et päike toob vast jälle positiivsemad noodid ellu tagasi. Ega midagi otseselt katki ju ei olegi, lihtsalt väsitav periood.

Inimestega suhelda ka eriti ei jõua. Kursaõed käisid üle mitme aasta külas, väga mõnus oli nendega juttu puhuda. Aga tihti ei viitsiks, vaikselt omaette, oma perega kodus olla on kõige parem.

Koti peaks ära pakkima :D, iga päev mõtlen, aga tegudeni ei jõua. Muidu äkki on ühel päeval juba liiga kiire... :D

Heh, polnudki nagu midagi öelda ja ikka kukkusin seletama. Nüüd hakkan asjalikuks.

low point

2011-02-25T13:38:00.007+02:00

Pärast seda kui on olnud "puhkepäev", on minul vaja alati puhata :(
Minus on kõik segamini.
Ja ma ei salli ühte meest, kelle nimi on Vanja (oma probleemides tuleb ikka süüdistada kolmandaid isikuid, kas pole tõsi).

Selg valutab nii, et kui ma olen paar tundi ühe külje peal maganud, siis teisele küljele keeramine on tõsine katsumus. Hommikused esimesed sammud tegin ka nii, et silmist lõi tuld välja. Kui juba liikuma saab, siis läheb paremaks.

Aga hea meel on selle üle, et korterist sai palju kola vähemaks ja elamine rohkem korda. Ma tahaks, et KÕIK oleks korras kui tita majja tuleb, aga ma ei jõua... Vannitoas ja esikukappides on suurpuhastus igatahes tehtud ja see teeb rõõmu.

Peale selja valutavad veel jalad, pea ja hing.
Ma kardan ka ju.
Ja ma olen nii väsinud. Igas mõttes. Aga võib-olla ma olen lihtsalt rumal ja ei oska elada.

35

2011-02-21T12:08:00.003+02:00

Mu kalkulaator siin üleval ütleb, et 35 nädalat on läbi ja 35 päeva on veel jäänud :)
Trallallaa... ootame.

Eksperiment õhupumbaga

2011-02-21T11:30:00.007+02:00

Rakvere teater

Shelagh Stephenson
EKSPERIMENT ÕHUPUMBAGA
Kired ja saladused kahel sajandil

Lavastaja Peeter Tammearu
Kunstnik Silver Vahtre
Sajandite kirgi ja saladusi vaevad Margus Grosnõi, Liis Haab (külalisena) või Kertu Moppel, Lauri Kaldoja, Natali Lohk, Maarika Mesipuu, Tiina Mälberg, Toomas Suuman

Kakssada aastat kiusatust. Lahata maailma osavalt skalpelliga või lasta kõnelda poeedil?
1799. Katseklaasid, väävliving, eliksiiride kihin kabinetivaikuses. Mehed ei armasta naisi, vaid progressi ja tõde. Kirg teadmiste järele on ekstaas, mis viib hukatusse.
1999. Geenitehnoloogia ajastu. Naisteadlased on edukad, kuid kahtlevad endas. Mehed on poeedid ning pelgavad täiuslikku maailma.

Sajandivahetuse piiripealsel hetkel sünnib ühes majas kummalisi asju. See on ohtlik reegliteta aeg, mil kõik võib äkki teiseks saada. Ning mererannal kõnnib tüdruk, kaheldes ja otsides – kas kuulata mõistust või südant?

Esietendus 19. veebruaril 2011 Rakvere Teatri suures saalis.

Kuna "Tabamata ime" esietendusele Vanemuine meid ei lasknud (:P), siis kasutasin juhust ja käisin samal päeval hoopis Rakvere teatri uut tükki vaatamas. See oli mu isa töö ja temaga koos oli hea minna, pealegi ei jäta ma naljalt kunagi teatrisse minemata kui võimalust on. Tee oli minu jaoks pikk ja väsitav, ise poleks ma mingil juhul nii kaugele sõitma hakanud. Eriti tagasitee öösel, kui laps peksis elu eest ribidesse ja ma mõtlesin, et Tartu ei tule vist küll kunagi. Aga siiski ei kahetse seda käiku, väga tore lavastus oli :)

Esietendustel on alati tore käia, siis saab pärast peole ka (juhul kui asjaosaliste hulgas on sõpru või sugulasi nagu sel korral). Sain ka oma Rakvere teatri lemmiknäitlejale lilli viia (arvake ära, kellele :P) ja teistele headele tuttavatele õnne soovida.

Lugu ise oli huvitav, hästi lavastatud ja mängitud, ilusa lavakujunduse ja (erinevalt eelmisel päeval nähtud tükile) kaunite kostüümidega. Igav ei olnud, kuigi teist õhtut järjest teatris istuda oli lihtsalt ebamugav. See on minu eripära hetkel.

Kõik näitlejad väärivad kiitust, minu meelest nad kõik särasid oma rollides.

Tagasi Tartusse jõudes olin vist küll poolsurnud, aga sain veel pool tundi ka vildekatega Vanemuise esikapeol olla. Kaks esikapidu ühel õhtul ei olegi nii tavaline :D.

Kõige selle tagajärg on, et pühapäeva magasin ma täies pikkuses maha. Vahepeal ikka käisin üleval, söömas jne, aga üldiselt maandusin väga kiiresti uuesti voodisse. Selline üleväsimus ei mõju hästi ja on väga visa kaduma. Nüüd tundub, et hakkan toibuma, kuigi erilist töötegemise isu veel küll ei ole. Eks ma tasapisi...
Tahaks lihtsalt ainult puhata kogu aeg, aga lähenemas on igasuguseid erinevaid üritusi, nii palju on veel korraldada selle viimase kuu jooksul. Elu on huvitav.

Tabamata ime

2011-02-18T23:14:00.013+02:00

Vanemuine
TABAMATA IME

Autor Eduard Vilde
Lavastaja Roman Baskin
Lavakujundus Ervin Õunapuu
Kostüümikunstnik Reet Aus
Muusikaline kujundus: Tõnu Naissoo

Osades: Hannes Kaljujärv, Liina Olmaru, Merle Jääger, Aivar Tommingas, Raivo Adlas, Kais Adlas, Marika Barabanštšikova, Liisa Pulk, Karol Kuntsel, Margus Jaanovits, Ott Sepp, Ao Peep, Külliki Saldre, Martin Kõiv, Vilde teatri näitlejad.

Eesti teatriloos on proovitud "Tabamata imet" lahti muukida õige mitme kontseptuaalse võtmega. Kord on nähtud kodumaale naasnud klaverikunstnikus Leo Saalepis ülepuhutud andetuse kehastust, kord suurt kunstnikku. Tema muusas Eeva Marlandis aga kord ideaali kandvat "päiksenaist", kord hävitavat, kunstivõõrast keskpärasust. Leo abikaasas Lilli Ellertis kord fuuriat ja kord ausat, sirgjoonelist maksimalisti.

Kindel on see, et näidendis korduvalt kõlav mõiste "Euroopa", kust saabub Leo Saalep ja kuhu nii väga ihkab valdav osa tegelaskonnast, on tänaseks omandanud tähenduskõla, millist pole olnud ühelgi varasema "Tabamata ime" valmimise ajal.

Esietendus 19. veebruaril 2011 Vanemuise teatri väikeses majas.

Tulen just kontrolletenduselt ja mu muljed on tegelikult liiga värsked, alati on parem enne arvamuse avaldamist lasta asjadel natuke seedida. Aga Veiko jäi kuulama, mida lavastajal neile veel öelda on ja mul pole siin üksinda eriti midagi teha :D

Kõige esimene emotsioon oli see, et see etendus oli liiga pikk. Tunni võrra kärpimist oleks ilmselt suureks kasuks tulnud. Teises vaatuses ma tegelikult unustasin vahepeal ära, et mul on väga ebamugav tundide viisi toolil istuda - mis on hea märk, sest järelikult läks oluliselt huvitavamaks. Vilde näitlejad andsid lavastusele kõvasti värvi, nende taustana kasutamine oli lavastaja poolt väga huvitavalt lahendatud. Esimeses vaatuses olid nad vaikiv mass, teises osas said vaimustunud kontserdipublikuna ka "käe valgeks". Kõlab võib-olla natuke enesekiituse moodi (kuigi ma ise ju laval ei olnud), aga vildekad olid täiesti tasemel. Noriks mõne inimese diktsiooni ja aktsendi kallal, sealt läks osa teksti kaotsi, aga muus osas oli küll kõik täiesti okei. "Päris näitlejatest" oli täielik pärl (nagu alati) Aivar Tommingas. Aga ka Hannes Kaljujärv meeldis sel korral mulle tavapärasest rohkem (meenutan, et ta ei ole kaugeltki minu lemmiknäitleja, nii et see on suur kiitus minu poolt :P). Teistest ma ei oska kedagi esile tuua, sest minu jaoks mängisid nad kõik oma tavalisi rolle, mida nad ikka ühest lavastusest teise teevad. No et mitte halvad, aga mitte ka midagi sellist, mis tohutult oleks liigutanud.

Ehk oli asi selles, et mul on tõesti raske kaua järjest ühel kohal istuda, lisaks see, et mu tavapärane uneaeg algab viimasel ajal hiljemalt kümnest, aga see etendus kestis peaaegu 23ni. Võimalik, et tegemist oli ka kontrolletenduse rabedusega, mis hiljem ladusamaks mängitakse, aga minul läks mõte üsna mitmes kohas rändama ja ma pidin ennast sundima jälgima. Liiga palju teksti.

Lavakujundusega mängimine oli huvitav, need kapid ja kardinad, mida pidevalt ümber sätiti. Samas kostüümid ei meeldinud üldse. Külliki Saldre kleit teises vaatuses nägi välja nagu see oleks kuskilt vanadest varudest välja otsitud ja oleks talle liiga suur. Liisa Pulk (kes on minu jaoks täiesti tundmatu näitleja) oli esimeses vaatuses oma meremehesärgis ja sassis soenguga armas, aga teises vaatuses nägi välja nagu mingi karikatuur oma mustade huulte ja kohutava kleidiga. Aga äkki see pidigi nii olema, et ta nägi välja nagu tsirkusetola? Sest tsirkusest oli alguses juttu... ma ei oska kommenteerida. Samamoodi oli Marika Barabanštšikova teise vaatuse soeng täiesti õudus kuubis ja Merle Jääger oma mustas kleidis oli nagu tont. Üldse kuidagi mõjusid kostüümid imelikult. Liina Olmaru Eeva nägi ehk kõige stiilsem välja, aga see on jälle just see stiil, mis mulle üldse ei istu (mis on muidugi täiesti minu isiklik probleem). Must-valge mehelik ülikond on minu silmis naise seljas alati täiesti out variant. Selles kompotis aga mõjus isegi kuidagi kõige värskemalt.

Nii, nüüd olengi jõudnud selleni, et kui midagi öelda ei osata, siis räägitakse kostüümidest :P
Aga ma vist juba ütlesin kõik olulise ära. Minu jaoks suhteliselt keskpärane tükk (viie palli süsteemis ehk selline neli miinus, nii et ka mitte halb), mille tugevaimaks küljeks on harrastusnäitlejate huvitav kasutamine massistseenides ja taustana meeleolu loomiseks. Peategelaste mäng millegipärast ei läinud selliselt korda nagu oleks võinud, kuidagi külmaks jättis. Aga mul on meie omade pärast eriti hea meel, nemad olid väga tublid.

Ühesõnaga: minu jaoks jäi seekord ime tabamata. Aga ma olen üsna veendunud, et pikema mängimise järel läheb see tükk palju paremaks. Kunagi tahan uuesti vaadata.

Tont

2011-02-17T10:48:00.008+02:00

Täiesti uskumatu, aga meie Tont on tagasi :)
Järel ei ole temast küll rohkem kui ainult luu ja nahk, aga ta on elus ja paistab, et täie tervise juures. Sel korral sai ta hakkama rekordiga - oli tervelt kuu aega ära. Kui tuppa sai, ründas toidukaussi sellise ägedusega, et ma mõtlesin, et sööb toidu koos kausiga ära :D Nüüd pikutab diivanil ja kosub.

Ja ikkagi oli ta meie maja keldris, nii et vähemalt soojas, kuigi söömata. Õue ei tulnud, meie ukse taha ka mitte ja meie ei osanud teda sealt maja teisest otsast otsima minna (meil endal polegi keldriboksi), kuni üks naaber küsimise peale teatas, et jah, juba ammu käib temale seal seltsiks üks must kass. Igatahes nüüd jääb ta koduaresti :D, aga nii hea meel on, et kass on tagasi. Koerale mänguseltsiline ja teisele kassile kaisuloom, lastest rääkimata, kes teda väga taga igatsesid. Eks ma isegi.

Nii paha tunne, kui mõni omadest puudu on. Aga õnneks on nüüd kõik jälle hästi.